Kes tulid väljastpoolt? Don Giuseppe Tomaselli ema

Saleslane Don Giuseppe Tomaselli kirjutab oma brošüüris «Meie surnud – igaühe maja» järgmist: «3. veebruaril 1944 suri ligi kaheksakümneaastane vana naine. Ta oli mu ema. Sain tema surnukeha enne matmist kalmistu kabelis mõtiskleda. Preestrina mõtlesin siis: sina, naine, kuna ma oskan hinnata, pole kunagi tõsiselt rikkunud ühtki Jumala käsku! Ja ma läksin tagasi tema elu üle järele mõtlema.
Tegelikkuses oli mu ema väga eeskujulik ja ma võlgnen oma preestrikutse suuresti just talle. Iga päev käis ta missal, isegi vanas eas, oma lastekrooniga. Armulaud oli igapäevane. Ta ei unustanud kunagi Roosipärja. Heategevuslik, isegi silma kaotamine vaese naise vastu peent heategevust sooritades. Jumala tahte järgi ühtlane, nii palju, et küsisin endalt, kui mu isa majas surnuna lamas: mida saan ma Jeesusele neil hetkedel öelda, et talle meeldida? — Korda: Issand, Sinu tahtmine sündigu — Surivoodil võttis ta elava usuga vastu viimased sakramendid. Paar tundi enne aegumist, liiga palju kannatades, kordas ta: Oo Jeesus, ma tahaksin paluda, et sa vähendaksid mu kannatusi! Kuid ma ei taha teie soovidele vastu seista; tee oma tahtmist!... - Nii suri naine, kes tõi mind maailma. Lähtudes jumaliku õigluse kontseptsioonist, pöörates vähe tähelepanu kiitusele, mida tuttavad ja preestrid ise võiksid anda, suurendasin hääletusi. Suur hulk pühasid missasid, külluslik heategevus ja kõikjal, kus ma jutlustasin, õhutasin ma ustavaid pakkuma armulaudu, palveid ja häid tegusid valimisõiguses. Jumal lubas emal ilmuda. Mu ema oli kaks ja pool aastat surnud, järsku ilmus ta tuppa, inimese kujul. See oli väga kurb.
— Sa jätsid mu puhastustule!... —
- Kas sa oled siiani olnud puhastustules? —
— Ja ma olen ikka veel seal!... Mu hinge ümbritseb pimedus ja ma ei näe Valgust, mis on Jumal... Olen paradiisi lävel, igavese rõõmu lähedal ja valutan soovist sinna siseneda; Aga ma ei saa! Kui palju kordi olen ma öelnud: kui mu lapsed teaksid mu kohutavat piina, ah, kuidas nad mulle appi tuleksid!
"Ja miks sa ei tulnud esimesena hoiatama?" —
"See ei olnud minu võimuses. —
"Kas sa pole veel Issandat näinud?" —
— Kohe pärast aegumist nägin ma Jumalat, kuid mitte kogu tema valguses. —
"Mida me saame teha, et teid nüüd vabastada?" —
— Mul on vaja ainult ühte missa. Jumal lubas mul tulla ja küsida. —
— Niipea kui paradiisi sisenete, tulge siia tagasi ja teatage sellest! —
— Kui Issand lubab!... Milline valgus... milline hiilgus!... —
nii öeldes kadus nägemus. Pühitseti kaks missat ja päeva pärast ilmus ta uuesti, öeldes: Ma sisenesin taevasse! —.