Kuidas tuleks vaeseid Piibli järgi kohelda?

Kuidas tuleks vaeseid Piibli järgi kohelda? Kas nad peaksid abi saamiseks midagi vaeva nägema? Mis viib vaesuseni?

Piiblis on kahte tüüpi vaeseid. Esimest tüüpi on need, kes on tõeliselt vaesed ja abivajajad, sageli oma süü. Teist tüüpi on need, kes on vaesuse käes, kuid on töövõimelised ja laisad. Kas nad ei tee tööd, et mitte ära teenida elatist, või keelduvad nad lihtsalt pakutava abi eest töötamast (vt Õpetussõnad 6:10 - 11, 10: 4 jne). Nad on vaesed rohkem valiku kui juhuse läbi.

Mõni inimene jääb vaeseks saagi hävitamisel loodusõnnetuse tagajärjel. Suur tulekahju võib põhjustada perekonna kodu ja elatise kaotuse. Pärast abikaasa surma võib lesk leida, et tal on väga vähe raha ja perekonda, kes teda aitaks.

Ilma vanemateta jääb orvuks jäänud laps vaesest ja vaeseks temast sõltumatutel asjaoludel. Veel on teistel vaesus, mis ületab neid haiguste või puuete tõttu, mis keelavad neil raha teenida.

Jumala tahe on, et arendaksime kaastunde südant vaeste ja vaevatud inimeste vastu ning võimaldaksime neile võimaluse korral elu. Nende vajaduste hulka kuuluvad toit, peavari ja riided. Jeesus õpetas, et kuigi meie vaenlane vajab eluks vajalikke asju, peaksime teda siiski aitama (Matteuse 5:44 - 45).

Uue Testamendi esimene kirik soovis vähem õnnelikke aidata. Apostel Paulus mitte ainult ei mäletanud vaeseid (Galaatlastele 2:10), vaid julgustas ka teisi seda tegema. Ta kirjutas: "Seetõttu, kuna meil on võimalus, teeme head kõigile, eriti neile, kes kuuluvad usukotta" (Galaatlastele 6:10).

Apostel Jaakobus mitte ainult ei väida, et meie kohus on aidata vaesuses olijaid, vaid hoiatab ka seda, et neile ei piisa ebavajalike plätude pakkumisest (Jaakobuse 2:15 - 16, vt ka Õpetussõnad 3:27)! See määratleb tõelise jumalakummardamise kui vaeslapse ja leske külastuse kaasamise nende probleemidesse (Jaakobuse 1:27).

Piibel pakub meile vaeste kohtlemise põhimõtteid. Näiteks, kuigi Jumal ei näita üles erapoolikust, kuna keegi on hädas (23. Moosese 3: 6, Efeslastele 9: 3), tunneb ta muret nende õiguste pärast. Ta ei taha, et keegi, eriti juhid, abivajajaid ära kasutaksid (Jesaja 14:15 - 5, Jeremija 28:22, Hesekiel 29:XNUMX).

Kui tõsiselt võtab Jumal nende käitumist, kes on vähem õnnelikud kui meie ise? Issand peab vaeseid pilkavaid inimesi pilkavateks teda: „Kes vaeseid irvitab, heidab oma Loojale ette” (Õpetussõnad 17: 5).

Vanas Testamendis käskis Jumal iisraellastel mitte kokku korjata oma põllunurki, et vaesed ja võõrad (rändurid) saaksid endale toitu koguda. See oli üks viis, kuidas Issand õpetas neile, kui tähtis on aidata abivajajaid ja avada nende süda vähem õnnelike õnnetusse (19. Moosese 9: 10–24, 19. Moosese 22:XNUMX–XNUMX).

Piibel soovib, et kasutaksime vaeste aitamisel tarkust. See tähendab, et me ei tohiks anda neile kõike, mida nad küsivad. Need, kes abi saavad, peaksid eeldama (niipalju kui võimalik) selle nimel tööd tegema, mitte lihtsalt saama "midagi tühjana" (19. Moosese 9: 10–2). Töövõimelised vaesed peaksid tegema vähemalt mõnda tööd või ei tohiks nad süüa! Neid, kes on võimelised, kuid keelduvad töötamast, ei tohiks aidata (3Th 10:XNUMX).

Piibli kohaselt ei tohiks vaeseid aidates me seda vastumeelselt teha. Me ei tohiks aidata ka vähem õnnelikke, sest arvame, et peaksime seda tegema selleks, et meeldida Jumalale. Meile on antud käsk pakkuda abi heatahtliku ja helde südamega (2Kr 9: 7).