Kuidas andestada sellele, kes sulle haiget tegi
Andestamine ei tähenda alati unustamist. Kuid see tähendab edasi liikumist.
Teistele andestamine võib olla keeruline, eriti kui keegi meist on usalduse saanud, vigastatud, tagasi lükatud või solvatud. Kirikus, kus ma olen varem teeninud, mäletan üht liiget Sophiat, kes rääkis mulle oma isiklikust andestuse lahingust.
Kui Sophia oli noor, lahkus isa perest. Nad seisid silmitsi paljude raskustega ja tema viha tema vastu kasvas. Lõpuks abiellus Sophia ja sündis lapsi, kuid ta pole siiani suutnud oma hülgamisprobleeme lahendada ja on oma isa veelgi rohkem pahaks pannud.
Sophia selgitas, kuidas ta registreerus harjumuste, hangete ja vigastuste põhjal kuue nädala piibliõppe programmi. Programm tõi tagasi tema isaga lahendamata probleemid. Ühel sessioonil märkis juhendaja, et andestus vabastab inimesed teiste loodud kaalust.
Ta ütles rühmale, et kedagi ei tohiks vangistuses hoida teiste põhjustatud valu pärast. Sophia küsis endalt: "Kuidas saaksin vabaneda valu, mille mu isa mulle tekitas?" Tema isa polnud enam elus, kuid mälestus tema tegudest takistas Sophial edasiliikumist.
Mõte isale andestada vaidlustas Sophia. See tähendaks, et naine pidi leppima sellega, mida ta oli talle ja tema perekonnale teinud, ning olema hästi. Ühes klassiseansis soovitas juhendaja kirjutada kirja neile vigastada saanud inimesele. Sophia otsustas seda teha; oli aeg ta lahti lasta.
Ta kirjutas kõigist isa poolt põhjustatud valu ja vihast. Ta jagas, kuidas tema keeldumine ja hülgamine tema elu mõjutasid. Naine kirjutas, et on nüüd valmis talle andestama ja edasi liikuma.
Pärast kirja vormistamist luges ta seda valjusti oma isa esindaval tühjal toolil. See oli tema tervenemisprotsessi algus. Viimase tunni ajal jagas Sophia grupiga, et kirja kirjutamine on üks paremaid asju, mida ma eales teinud olen. Ta tundis end valuvabalt ja oli valmis edasi liikuma.
Kui me teistele andestame, ei tähenda see seda, et me unustaksime nende tehtu, isegi kui mõnel juhul inimesed seda teevad. See tähendab, et me pole enam emotsionaalselt ja vaimselt nende tegude pantvangis. Elu on liiga lühike; peame õppima andestama. Kui mitte oma jõuga, siis saame Jumala abiga.