Kuidas Püha Jerome seisis silmitsi oma liigse vihaga

Püha Jerome teadupärast röögatas inimesi ja sülitas vihaseid kommentaare, kuid tema meeleparandus päästis ta.
Viha on tunne ja iseenesest pole see patune. Samuti on võimalik, et viha võib ajendada meid tegema midagi kangelaslikku ja seisma tagakiusatute eest.
Siiski on palju lihtsam lasta vihal end tarbida ja seetõttu ei kajasta meie sõnad enam meie kristlikku usku.

Püha Jerome teadis seda liiga hästi, kuna oli tuntud oma liigse viha pärast. Ta ei olnud oma viha üle uhke ja kahetses oma sõnu sageli kohe pärast nende ütlemist.

Inimeste tegevus võib teda kergesti käivitada ja tema arutelud teiste teadlastega ei olnud toredad.

Miks pühitseti siis Püha Jerome pühakuks, kui ta oli nii vihane inimene, kes oli laialt tuntud oma solvavate sõnade poolest?

Paavst Sixtus V möödus Püha Jeromeust kivi hoidva maali ees ja kommenteeris: "Teil on õigus seda kivi kanda, sest ilma selleta poleks kirik teid kunagi kanoniseerinud".

Sixtus pidas silmas Püha Jerome praktikat peksma ennast kiviga alati, kui teda kiusati, või karistama oma patte. Ta teadis, et pole täiuslik, ja paastub, palvetab ja hüüab sageli Jumala poole halastuse pärast.

Leides, et olin justkui selle vaenlase võimu alla jäetud, viskasin end vaimus Jeesuse jalge ette, ujudes neid pisaratega ja taltsutasin nädalaid paastudes oma liha. Ma ei häbene oma kiusatusi avaldada, kuid mulle teeb haiget, et ma pole enam see, mis ma olin. Kombineerisin sageli terved ööd päevadega, nuttes, ohates ja peksesin rinda, kuni soovitud rahu taastus. Ma kartsin just seda kambrit, kus ma elasin, sest see oli tunnistajaks minu vaenlase halbadele ettepanekutele: ja olles iseenda vastu vihane ja rangelt relvastatud, läksin üksi kõrbe kõige salajasematesse osadesse ja sügavasse orgu või järsu kivi juurde, see oli minu palvekoht, sinna olen visanud selle armetu koti oma keha.

Lisaks neile füüsilistele piinadele, mida ta endale tegi, pühendus ta ka heebrea keele õppimisele, et summutada paljusid kiusatusi, mis teda ründaksid.

Kui mu hing põles halbade mõtetega, sai minu liha alistamiseks minust juudi olnud munga õpetlane, et õppida temalt heebrea tähestikku.

Püha Jerome oleks võinud elu lõpuni vihaga võidelnud, kuid alati, kui ta kukkus, hüüdis ta Jumala poole ja tegi kõik endast oleneva, et oma sõna paremaks muuta.

Võime õppida Püha Jeromeuse näitel ja uurida oma elu, eriti kui meil on viha. Kas kahetseme seda viha, mis teistele haiget teeb? Või oleme uhked, tahtmata tunnistada, et tegime vea?

Mis meid pühadest lahutab, ei ole meie vead, vaid võime paluda Jumalalt ja teistelt andestust. Kui me seda teeme, on meil pühadega palju rohkem ühist, kui võiksime arvata