Kommenteerib Fr Luigi Maria Epicoco: Mk 7, 24-30

"Majja sisenedes ei tahtnud ta, et keegi seda teaks, kuid ta ei saanud varjatuks jääda." On midagi, mis näib isegi suurem kui Jeesuse tahe: võimatus varjata Tema valgust. Ma usun, et see on tingitud Jumala määratlusest: kui Jumal on lõpmatu, on alati raske leida mahutit, mis võiks sisaldada vastupandamatut. Sellest järeldub, et ükski olukord, kus Ta viibib, ei suuda seda varjata. Seda näevad ennekõike paljude pühakute kogemused. Kas väike Bernadette Soubirous ei olnud viimane tüdrukutest selles tundmatus majakülas Lourdesis? Püreneede tundmatus külas elanud kõige vaesem, asjatundmatum ja tundmatum laps on siiski saanud peategelaseks loos, mida oli võimatu endas hoida, hoida ja varjata. Jumalat ei saa varjata seal, kus ta ennast ilmutab.

Sellepärast ei täideta Jeesust pidevalt, kui ta ei räägi temast kellelegi. Kuid see, mida tänane evangeelium nii selgelt näitab, puudutab lugu Iisraeli ringkondadest väljaspool asuvast võõrast emast, kes püüab igati kuulda ja kuulda teda Jeesuse reaktsioon on aga seletamatult karm ja kohati solvav: «Laske kõigepealt lapsi toita; pole hea laste leiba võtta ja koertele visata ». Katse, millele see naine tehakse, on tohutu. See on sama proovikivi, mis meile usuelus mõnikord tehakse, kui meil on tunne, et meid on tagasi lükatud, vääritud, välja visatud. Mida me tavaliselt sellist tüüpi tunnetega silmitsi seistes teeme, on kadumine. See naine näitab meile hoopis salajast väljapääsu: "Kuid ta vastas:" Jah, issand, aga isegi väikesed laua all olevad koerad söövad laste puru. " Siis ütles ta talle: "Sest see teie sõna on läinud, kurat on teie tütrest välja tulnud." Tagasi koju leidis ta tüdruku voodil lebamas ja kurat oli kadunud ”. AUTOR: Don Luigi Maria Epicoco