Mida ütleb piibel paastumise kohta

Paastuaeg ja paastumine näivad mõnes kristlikus kirikus loomulikult koos liikuvat, teised peavad seda enesesalgamise vormi isiklikuks ja eraeluliseks asjaks.

Nii vanas kui ka uues testamendis on paastu näiteid lihtne leida. Vana Testamendi aegadel täheldati paastumist valu väljendamiseks. Alates Uuest Testamendist on paastumine omandanud teistsuguse tähenduse - viis keskenduda Jumalale ja palvele.

Üks selline fookus oli Jeesuse Kristuse kavatsus tema 40-päevase paastu ajal kõrbes (Matteuse 4: 1-2). Oma avaliku teenistuse ettevalmistamisel intensiivistas Jeesus oma palvet paastu lisamisega.

Tänapäeval seostavad paljud kristlikud kirikud paastuaega Moosese 40 päevaga mäel Jumalaga, iisraellaste 40-aastase rännakuga kõrbes ning Kristuse 40-päevase paastumise ja kiusatuse perioodi. Paastuaeg on lihavõttepühadeks valmistumise ajal sünge enesekontrolli ja patukahetsuse periood.

Paastuaeg katoliku kirikus
Roomakatoliku kirikul on paastu paastumise pikaajalised traditsioonid. Erinevalt enamikust teistest kristlikest kirikutest on katoliku kirikul oma liikmete jaoks paastu paastu suhtes konkreetsed reeglid.

Katoliiklased mitte ainult ei paastu kolmapäeval ja suurel reedel, vaid hoiduvad lihast ka neil päevil ja igal reedel paastu ajal. Paastumine ei tähenda aga toidu täielikku keelamist.

Paastupäevadel saavad katoliiklased süüa täisväärtuslikku sööki ja kahte väiksemat söögikorda, mis kokku ei moodusta täielikku sööki. Paastumiseeskirjad on vabastatud väikelastest, eakatest ja inimestest, kelle tervis oleks kahjustatud.

Paastumine on seotud palvetamise ja almigminguga kui vaimsete distsipliinidega, et kaitsta ära inimese kiindumust maailmast ja keskenduda jumalale ning Kristuse ohverdamisele ristil.

Paastu paastumine Ida-Õigeusu Kirikus
Ida-õigeusu kirik seab paastu paastumise jaoks ranged reeglid. Liha ja muud loomsed saadused on nädal enne paastuaega keelatud. Paastu teisel nädalal süüakse kolmapäeviti ja reedeti ainult kaks täielikku sööki, ehkki paljud võhikud ei pea täielikke reegleid kinni. Tööpäevadel paastu ajal palutakse liikmetel vältida liha, lihatooteid, kala, muna, piimatooteid, veini ja õli. Suurel reedel palutakse liikmetel mitte üldse süüa.

Paastuaeg ja paast protestantlikes kirikutes
Enamikul protestantlikest kirikutest pole paastu- ega paastuaegseid määrusi. Reformatsiooni ajal kõrvaldasid reformaatorid Martin Luther ja John Calvin paljud tavad, mida võis pidada "teosteks", et mitte ajada segadusse usklikke, kellele päästet õpetati ainult armu läbi.

Piiskoplikus kirikus julgustatakse liikmeid paastudel kolmapäeval ja suurel reedel paastuma. Paast tuleb ühendada ka palve ja almust andmisega.

Presbüterlaste kirik teeb vabatahtliku paastumise. Selle eesmärk on arendada sõltuvust Jumalast, valmistada usklikku kiusatusele vastu ja otsida Jumala tarkust ja juhtnööre.

Metodisti kirikul pole ametlikke paastumise juhtnööre, kuid ta julgustab seda kui eraasja. John Wesley, üks metoodika rajajaid, paastus kaks korda nädalas. Paastuajal soodustatakse ka paastumist või tegevusest hoidumist, näiteks televiisori vaatamine, lemmiktoitude söömine või hobid.

Baptisti kirik julgustab paastumist kui viisi Jumalale lähemale jõudmiseks, kuid peab seda privaatseks asjaks ja tal pole kindlaid päevi, mil liikmed peaksid paastuma.

Jumala kogudused peavad paastumist oluliseks, kuid puhtalt vabatahtlikuks ja erapraksiseks. Kirik juhib tähelepanu sellele, et see ei too Jumalale teeneid ega teeneid, kuid see on viis kontsentratsiooni suurendamiseks ja enesekontrolli saavutamiseks.

Luterlik kirik julgustab paastumist, kuid ei nõua oma liikmetelt paastu ajal paastumist. Augsburgi ülestunnistus väidab:

"Me ei mõista hukka paastu, vaid traditsioone, mis näevad ette teatud päevad ja teatud liha, koos südametunnistuse ohuga, justkui oleksid sellised tööd vajalik teenistus".