Mida arvas Jeesus sisserändest?

Need, kes võõrast tervitavad, astuvad igavesse ellu.

Igaüks, kes kujutleb, et Jeesus ei ole huvitatud arutelust selle üle, kuidas kohtleme võõrast meie piiridel, peab osalema edasistes piiblitundides. Üks tema armastatumaid tähendamissõnu puudutab head samaarlast: ta pole Iisraeli territooriumil teretulnud, kuna ta ei olnud üks neist, põlatud siirdamiste järeltulija, kes ei kuulunud. Ainuüksi samaarlane ilmutab kaastunnet haavatud iisraellase vastu, kes oleks võinud teda täielikult kiruda. Jeesus kuulutab samaarlase tõeliseks naabriks.

Evangeeliumi austamine võõra vastu on nähtav palju varem. Matteuse evangeeliumilugu algab siis, kui linnast välja tulnud poisid austavad vastsündinud kuningat, kui kohalikud võimud kavatsevad ta tappa. Oma teenistuse algusest peale ravib ja õpetab Jeesus inimesi, kes voolavad tema juurde Decapolisest - kümnest linnast, kuhu kuulub üheksa piiri valel küljel. Süürlased usaldasid teda kiiresti. Haige tütrega sürofoeenik naine tülitseb Jeesusega nii hoole pärast kui ka imetluse pärast.

Oma esimeses ja ainsas õpetuses Naatsaretis mõtiskleb Jeesus selle üle, kuidas ennustused leiavad sageli kodu võõraste inimeste seas, nagu Zarefati lesk ja süürlane Naaman. Sama hea sõna, mis antakse kohalikult, sülitatakse välja. Nagu oleks õige aeg, põgenesid Naatsareti kodanikud linnast. Vahepeal saab samariitlasest naine kaevus edukaks evangeelseks apostliks. Hiljem ristilöömise ajal tunnistab Rooma sadakond esimesena kohapeal: "Tõesti, see mees oli Jumala Poeg!" (Matt. 27:54).

Teine sajandik - mitte ainult võõras, vaid vaenlane - otsib oma sulasele tervenemist ja näitab Jeesuse autoriteedi vastu nii suurt kindlustunnet, et Jeesus kuulutab: „Tõesti, tõesti pole keegi Iisraelis sellist usku leidnud. Ma ütlen teile, paljud tulevad idast ja läänest ning söövad koos Aabrahamiga, Iisakiga ja Jaakobiga taevariigis ”(Matteuse 8: 10–11). Jeesus surmab Gadarene kuradid välja ja tervendab samaarlaste pidalitõbiseid sama otsekoheselt kui kodumaal haigeid sarnastest vaevustest.

Lõpptulemus: jumalik kaastunne ei piirdu ainult rahva või usulise kuuluvusega. Nii nagu Jeesus ei piira oma perekonna määratlust verisesuhetega, ei tõmba ka tema piiri oma armastuse ja nende vahel, kes seda vajavad, olenemata sellest, kes nad on.

Tähendamissõna rahvaste kohtumõistmisest ei küsi Jeesus kunagi: "Kust sa tuled?", Vaid ainult "Mida sa oled teinud?" Need, kes võtavad võõrast vastu, kuuluvad nende hulka, kes astuvad igavesse ellu.

Sama Jeesus, kes võtab võõra vastu sama teretulnud ja kaastundlikult kui kaaskodanikud, äratab nendest võõrastest veelgi tulisemat usaldust oma sõna vastu. Põlvunud pikast sisserändajate ja pagulaste reast - Aadamast ja Eevast Aabrahami, Moosese kaudu kuni Egiptusesse põgeneda sunnitud Maarja ja Joosepini - tegi Jeesus võõrustajale külalislahkuse oma õpetamise ja teenimise sambaks.