Mida tähendab sõna armu Piiblis?

Mida tähendab sõna armu Piiblis? Kas see on lihtsalt asjaolu, et jumal meeldib meile?

Paljud kiriku inimesed räägivad armust ja laulavad sellest isegi laule. Nad teavad, et ta tuli Jeesuse Kristuse kaudu (Johannese 1:14, 17), kuid vähesed teavad tema tõelist määratlust! Kas piibli järgi on vabadus teha seda, mida tahame?

Kui Paulus kirjutas sõnad „... teile pole te seaduse, vaid armu all” (Roomlastele 6:14), kasutas ta kreekakeelset sõna charis (Tugeva kooskõla nr G5485). Jumal päästab meid sellest harrast. Kuna see on kristlase päästmise viis, on see esmatähtis ja midagi, mida kurat teeb endast oleneva, et armu tõeline tähendus segamini ajada!

Pühakirjades öeldakse, et Jeesus kasvas üles charis (Luuka 2:52), mis on KJV-s tõlgitud kui "soosimine". Paljud marginaalsed märkused näitavad alternatiivse tõlkena "armu".

Kui armu tähendab Luuka 2. peatükis teenimatut andestust, mitte soosimist või armu, kuidas saaks Jeesusest, kes pole kunagi pattu teinud, kasvada teenimata andestus? Siinse "palun" tõlge on ilmselgelt õige. On lihtne mõista, kuidas Kristus kasvas oma isa ja inimese kasuks.

Luuka 4:22 hämmastas rahvast armusõnad (inimestele soodsad), mis tema suust välja tulid. Kreeka sõna on siin ka karis.

Apostlite tegudest 2:46 - 47 leiame, et jüngritel on „karisma kogu rahva seas“. Apostlite tegude 7: 10-st leiame, et see toimetati vaarao silmis Joosepile. KJV tõlkis charisid siin armu asemel vastupidiseks armu, nagu ka teistes kohtades (Ap 25: 3, Luuka 1:30, Ap 7:46). Ei ole selge, miks see tõlge mõnele ei meeldi. See tähendab, et pole tähtis, mida teete, kui olete Jeesuse Kristuse oma Päästjaks võtnud. Kuid paljud usklikud teavad, et see on oluline, mida kristlased teevad! Meile öeldakse, et peame käske pidama (Ap 5:32).

Inimene saab poolehoidu kahel erineval põhjusel. Esiteks suri Jeesus meie eest, kui me veel patused olime (Roomlastele 5: 8). Peaaegu kogu kristlik maailm oleks nõus, et see on Jumala arm tegevuses (vt Johannese 3:16).

Surmanuhtluse tühistamine meie peal on päästmisprotsessi esimene osa. Kristlane on õigustatud (varasemad patud makstud) Kristuse surmaga. Kristlased ei saa oma pattude heaks midagi teha, kuid lepivad selle ohvriga. Küsimus on, miks inimene selle hämmastava soosingu üldse saab.

Meie taevane isa ei ole soosinud ingleid, kes on päästega patustanud, ega paku neile võimalust saada lasteks (Heebrealastele 1: 5, 2: 6 - 10). Jumal soosis inimest, sest me oleme tema näo järgi. Iga olendi järglased näivad olevat oma olemuselt isa (Apostlite teod 17:26, 28–29, 1Jh 3: 1). Need, kes ei usu, et inimene on oma Looja näol, ei suuda isegi aru saada, miks me saame heategevust või õigeksmõistmise armu.

Teine põhjus, miks me soosime, on see, et see lahendab armu ja teoste vahelise vaidluse. Kuidas kasvate mõne ülemuse kasuks? Peab oma käske või käske!

Kui me usume Jeesuse ohvrisse, et maksta oma pattude eest (rikkuda seadust), kahetseda (pidada kinni käskudest) ja saada ristitud, saame Püha Vaimu. Nüüd oleme tema vaimu tõttu Issanda lapsed. Meil on Tema seeme (vt 1Jh 3: 1 - 2, 9). Nüüd oleme tema silmis kasvanud (armu) kasuks!

Tõelised kristlased on Jumala suure poolehoiu või armu all ja peavad olema täiuslikud. Ta valvab meid, nagu iga hea isa valvab oma lapsi ja soosib neid (1. Peetruse 3:12, 5:10 - 12; Matteuse 5:48; 1Jh 3:10). Ta soosib neid vajaduse korral isegi karistusega (Heebrealastele 12: 6, Ilmutuse 3:19). Seetõttu hoiame tema käske Piiblis ja jääme tema kasuks.