Kristus ülestõusmise ja elu autor
Apostel Paulus, meenutades õnne taastunud päästmise pärast, ütleb: Nii nagu Aadama kaudu saabus surm siia maailma, nõnda antakse ka Kristuse kaudu maailmale taas päästet (vrd Rm 5:12). Ja veel: esimene inimene, kes on maa pealt võetud, on maa; teine inimene tuleb taevast ja on seetõttu taevane (1Kr 15:47). Ta ütleb ka: "Nagu me oleme kandnud maa inimese kuju", mis on pattu vanast inimesest, "kanname ka taevase inimese kuju" (1Kr 15:49), see tähendab: me oleme inimese päästmise eeldanud, lunastanud, uuendanud ja puhastanud Kristuses. Apostli enda sõnul on Kristus esikohal, sest ta on oma ülestõusmise ja elu autor. Siis tulevad need, kes kuuluvad Kristusele, see tähendab need, kes elavad tema pühaduse eeskujul. Neil on tema ülestõusmisel põhinev kindlus ja nad saavad temaga kaasa taevase tõotuse hiilguse, nagu Issand ise ütleb evangeeliumis: Kes mind järgib, see ei hukku, vaid läheb surmast ellu (vrd Jh 5:24) .
Seega on Päästja kirg inimese elu ja päästmine. Sel põhjusel tahtis ta tegelikult meie eest surra, et me temasse uskudes elaksime igavesti. Aja jooksul tahtis ta saada selliseks, nagu me oleme, et meis oma igaviku tõotuse täitnud, saaksime temaga igavesti elada.
See, ma ütlen, on taevalike saladuste arm, see on ülestõusmispühade kingitus, see on selle aasta pidu, mida me kõige rohkem ihaldame, need on eluandva reaalsuse algused.
Selle saladuse jaoks panevad lapsed, kes sündisid püha kiriku elutähtsas pesemises ja sündisid uuesti laste lihtsuses, panema kõlama nende süütuse. Ülestõusmispühade tõttu jätkavad kristlikud ja pühad vanemad usu kaudu uut ja loendamatut põlvnemist.
Ülestõusmispühade jaoks õitseb usupuu, ristimiskoht muutub viljakaks, öö särab uue valgusega, taeva kingitus laskub ja sakramend annab taevase toitu.
Ülestõusmispühade ajal võtab kirik kõik mehed oma rinna vastu ja teeb neist ühe rahva ja ühe pere.
Ühe jumaliku aine ja kõikvõimsuse ning kolme isiku nime kummardajad laulavad koos prohvetiga iga-aastase püha psalmi: "See on päev, mille Issand on teinud: rõõmustagem ja rõõmustagem selle üle" (Ps 117, 24). Milline päev? Ma mõtlen. See, kes andis alguse elule, alguse valgusele. See päev on hiilguse arhitekt ehk Issand Jeesus Kristus ise. Ta ütles enda kohta: Mina olen päev: kes päeval kõnnib, see ei komista (vrd Jh 8:12), see tähendab: kes järgib Kristust kõiges, järgides tema jälgi, jõuab igavese valguse lävele. Seda palus ta Isalt, kui ta veel siin oma ihu juures oli: Isa, ma tahan, et need, kes minusse usuvad, oleksid seal, kus ma olen: et nii nagu sina oled minus ja mina sinus, jääksid ka nemad meis (vrd. Jh 17, 20 jj).