Pühendus Jumalale: päästa hing tolmu eest!

Meie vennad on kaetud tolmuga, meie hinge teenimiseks antakse vennad ja tolmuvankrid. Ära lase meie hingel tolmu vajuda! Et mitte tolmu kätte jääda! Ärgu kustu elav säde hauas tolmu poolt! Seal on väga suur maapealse tolmu väli, mis meelitab meid enda juurde, kuid veelgi avaram on mõõtmatu vaimne valdkond, mis nimetab meie hinge oma sugulaseks.

 Lihatolmule oleme tõepoolest nagu maa, kuid hingele sarnased taevaga. Oleme ajutiste onnide asukad, telkides mööduvad sõdurid. Issand, päästa mind tolmu eest! Nii palvetab kahetsev kuningas, kes kõigepealt alistus tolmule, kuni nägi, kuidas tolm teda varemeidesse kuristikku tiris. Tolm on inimkeha oma fantaasiatega: tolm on ka kõik kurjad inimesed, kes võitlevad õiglaste vastu: tolm on ka õudustega deemonid.

 Päästku Jumal meid sellest tolmust. Ta saab üksi hakkama. Ja püüame kõigepealt näha vaenlast endas, vaenlast, kes meelitab ka teisi vaenlasi. Patuse jaoks on suurim viletsus see, et ta on teadvusetult ja vastumeelselt oma vaenlaste liitlane iseenda vastu. Ja õiglane on oma hinge hästi tugevdanud jumalas ja jumalariigis ning ta ei karda.

Kõigepealt ei karda ta ennast ja siis teisi vaenlasi. Ta ei karda, sest pole oma hinge liitlane ega vaenlane. Sealt edasi ei saa ei inimesed ega deemonid talle midagi teha. Jumal on tema liitlane ja Jumala inglid kaitsjad: mida saab inimene temaga teha, mida deemon temaga, mida tolm temaga? Ja õiglane on oma hinge hästi tugevdanud jumalas ja jumalariigis ning ta ei karda.