Pühendumus Maarjale: palve meie perede õnnistamiseks

 

Oi, kurbuste neitsi, ma palun sinu ema abi tütre usalduse ja / või ärakuulamise kindlustundega. Sina, mu ema, oled selle maja kuninganna; ainult sinus olen ma alati usaldanud ja mind pole kunagi segaduses olnud.

Ka seekord, oh mu ema, kummardu põlvili, palun su emapoolsest südamest armu, et ühendada mu perekond (või: ... perekond) sinu jumaliku Poja kirgi ja surma, tema kalli vere ja Tema Risti jaoks. Ma palun uuesti teie sünnitust, teie valusid ja pisaraid, mida te meie eest Risti jalamil valasite.

Mu ema, ma armastan sind alati ja annan sulle ka teiste tuttavaks ja armastuseks.

Et teie headus vääriks mind kuulda. Olgu nii.

Kolm Ave Maria

Mu ema, minu usaldus.

Hinge päästmine

1. Ma olen siin maailmas, et päästa oma hinge. Pean aru saama, et elu ei antud mulle sellepärast, et otsite edu või lõbu, sest hülgate mind jõude või pahedes: elu tegelik eesmärk on ainult oma hinge päästa. Samuti oleks mõttetu omada kogu maad, kui keegi siis hinge kaotaks. Me näeme iga päev, et paljud inimesed ei võta vaeva võimu ja rikkuse saamiseks, kuid kõik need jõupingutused on kasutud, kui nad ei suuda oma hinge päästa.

2. Hinge päästmine on asi, mis nõuab visadust. See ei ole hea, mida saab lõplikult omandada, kuid see võidetakse sisemise jõuga ning see võib kaotsi minna ka lihtsa mõttega Jumalast eemaldudes. Päästeni jõudmiseks ei piisa sellest, kui olete varem hästi käitunud, vaid on vaja heas lõpuni püsida. Kuidas ma saan nii kindel olla, et ennast säästan? Minu minevik on täidetud truudusetusega Jumala armu juurde, minu olevik on mõistmatu ja minu tulevik on kõik Jumala kätes.

3. Minu elu lõpptulemus on korvamatu. Kui kaotasin juhtumi, saan edasi kaevata; kui jään haigeks, siis võin loota, et saan terveks; aga kui hing on kadunud, kaob see igaveseks. Kui ma ühe silma ära rikkun, on mul alati teine ​​silm alles; kui ma oma hinge ära rikun, pole paranemise võimalust, sest seal on ainult üks hing. Võib-olla mõtlen liiga vähe sellise põhimõttelise probleemi üle või ei mõtle piisavalt ohtudest, mis mind ähvardavad. Kui ma peaksin ennast sel ajal Jumalale esitama, mis oleks minu saatus?

Terve mõistus ütleb meile, et me peame hinge päästmise tagamiseks kõvasti tööd tegema.

Selleks on kõige targem teha oma taevase ema eeskuju. Jumalaema sündis ilma algse patuta ja seetõttu ilma igasuguse inimliku nõrkuseta, mis on meile kaasasündinud; see on armu täis ja kinnitatud selles juba oma olemasolu esimesest hetkest. Sellele vaatamata vältis ta hoolikalt igasugust inimlikku edevust, igat ohtu, elas alati alandatud elu, põgenes au ja rikkuse eest, hoolides ainult armu täitmisest, vooruste praktiseerimisest, teise elu teenimisest. See on tunne, et tunneme end tõeliselt segaduses, kui mõelda, et me ei mõtle mitte ainult nii vähe hinge päästmisele, vaid puutume end pidevalt ja vabatahtlikult tõsiste ohtudega kokku.

Jäljendagem Jumalaema pühendumist hingeprobleemidele, laseme end tema kaitse alla, et paremini loota lõplikule pääsemisele. Me seisame silmitsi hirmuta raskuste, kerge elu võrgutuste, kirgede šokiga. Jumalaema tõsine ja pidev pühendumus peaks julgustama meid aktiivselt tegelema oma hinge päästmisega.