Austus Medjugorje vastu: Jumalaema lemmikpalve
Me teame seda kiriku ajaloost. Tema andis selle meile. Roosikrantsi on väga lihtne palve, mis on sügavalt juurdunud Piiblis. Viieteistkümnes saladuses võime olla rõõmus, valus ja hiilguses Jeesuse ja Maarjaga. Ja seda peame inimestele roosikrantsi palvetades õpetama. Paljude jaoks on Roosipärg kordus ja see on igav, kuid Roosikrantsi seevastu on sügav kohtumine Jeesuse ja Maarjaga. Igaüks, kes palvetab roosikrantsi, näeb, kuidas Jeesus ja Maarja käituvad rõõmus ja valus ning kui nad elavad hiilguses. Ja see on täpselt see, mida igaüks meist vajab. Peame neid vaatama ja käitumist nende eeskujul muutma, muutudes omakorda eeskujuks teistele. Roosipärja tõeline saladus on siiski armastus Jeesuse ja Maarja vastu. Kui meil pole armastust, muutub Roosipärg igavaks korduseks. Sageli sunnib Maarja sõnum meid oma südant avama ja nüüd ütleb ta meile, kuidas seda teha.
Läbi Roosikrantsi avate oma südame mulle
... ja sellest saab tingimus, mille jaoks ...
ma saan sind aidata
Need, kes iga päev paluvad kolme saladuse poole, avanevad üha enam ja saavad üha suuremat abi. Süda avaneb Jumalale, sest roosikrantsi palvetades vaadatakse Maarjat ja Jeesust. Nad teavad hästi, et kui asjad lähevad hästi, kipub meie süda sulguma ja nad teavad ka, et sama võib juhtuda ka siis, kui asjad lähevad valesti. Ja nii tunneme oma kannatuste tõttu usaldamatust ja viha Jumala vastu. Kuid nii, et seda ei juhtuks, et nii hea kui kuri ei sulgeks meie südant, peaksime olema koos Maarja ja Jeesusega. Igas olukorras peab meie süda jääma avatuks nagu Maarja ja Jeesuse süda. Meist sõltub, kas süda jääb avatuks ja võib abi saada. Võib-olla on kohane meeles pidada, et 14. augustil 1984 kutsus Maarja Ivani kaudu meid kogu Roosipärja palvetama. Maarja taevaminemise eelõhtul valmistus Ivan missaks, kui sai ootamatult visiidi Maarjale, kes käskis tal kogu Roosipärja sel ajal palvetada. Samal korral ütles Maria meile, et peame paastuma kaks korda nädalas, kolmapäeviti ja reedeti, mitte ainult ühe korra. Mida peaksime siis preestritele ja religioossetele ütlema? Palvetada roosikrantsi ja õpetada teisi seda palvetama. Kui me lihtsalt kordame, et peame palvetama, ei hakka inimesed seda kunagi tegema, aga kui me ütleme seda nagu Maarja ja näitame eeskuju, siis inimesed palvetavad. Kui koguduse preester teeb ettepaneku enne missat roosikrantsi juhtida, hakkavad ustavad kindlasti tulema. Ja see pole esimene kord, kui ma ütlen teile, et paljud preestrid on tunnistanud, et alles siin Medjugorjes on hakatud uuesti isiklikult ja kollektiivselt Roosipärja palvetama. See sõnum peaks siis andma meile uue stiimuli, et otsustada sel ajal pidada Maarjat oma emaks ja õpetajaks, olla temaga pühaduse rajal, võtta roosikrantsi kätte. Teadmata kõige selle tähendust, peaksime käituma nagu lapsed, lastes end juhtida emal. Ja olgu nii. Palvetame…
Isa Slavko Barbaric