Pühendumus pühakutele: Padre Pio mõte täna, 24. novembril

Tegelik põhjus, miks te ei saa alati oma meditatsioonidega hästi hakkama, leian selle selles ja ma ei eksi.
Te tulete mediteerima teatud laadi muutustega koos suure ärevusega, et leida mõni objekt, mis võib muuta teie vaimu õnnelikuks ja lohutuseks; ja sellest piisab, et te ei leia kunagi seda, mida otsite, ja ärge asetage meelt tõele, mida mediteerite.
Mu tütar, tea, et kui keegi otsib kiirelt ja ahnelt kadunud asja, siis puudutab ta seda oma kätega, näeb seda sada korda oma silmaga ja ei pane seda kunagi tähele.
Sellest asjatust ja kasutust ärevusest ei saa te tuleneda mitte midagi muud kui vaimu suur väsimus ja meele võimatus peatuda objektil, mida meeles peetakse; ja sellest siis juba omaette põhjusena hinge teatud külmus ja rumalus, eriti just afektiivses osas.
Ma ei tea selles osas ühtegi muud abinõu peale selle: sellest ärevusest välja tulla, sest see on üks suurimaid reetjaid, kes tõelisel voorusel ja kindlameelsel pühendumisel kunagi olla saab; ta teeskleb soojenemist, kui tal hästi läheb, kuid ta teeb seda ainult selleks, et jahtuda ja paneb meid jooksma, et meid komistada.

Foggiast pärit härrasmees oli 1919. aastal kuuskümmend kaks aastat vana ja kõndis end kahe pulgaga toetades. Lollakast kukkumisel oli ta jalad murdnud ja arstid ei saanud teda terveks. Pärast ülestunnistust ütles Padre Pio talle: "Tõuse üles ja mine, pead need tikud viskama." Mees kuuletus kõigi hämmastusega.

Sensatsiooniline sündmus, mis ärritas kogu Foggia piirkonda, juhtus inimesega aastal 1919. Mees oli sel ajal vaid neliteist. Nelja-aastaselt tüüfuse käes kannatanud ta langes tema keha deformeerunud rahhiidi ohvriks, põhjustades talle kaks efektset kühmu. Ühel päeval tunnistas Padre Pio selle üles ja puudutas seda häbimärgistatud kätega ning poiss tõusis põlve pealt püsti nii sirgelt, kui ta polnud kunagi varem olnud.