Pühendus Jumalaemale: Mu jumal, miks sa mind hülgasid

Alates lõunast jõudis pimedus üle kogu maa kuni kolmeni pärastlõunal. Ja kella kolme paiku hüüdis Jeesus kõva häälega: "Eli, Eli, lema sabachthani?" mis tähendab "Mu Jumal, mu Jumal, miks sa oled mind hüljanud?" Matteuse 27: 45–46

Need Jeesuse sõnad on kindlasti sügavalt läbistanud meie õnnistatud ema südame. Naine lähenes talle, vaatas teda armastusega, kummardades tema haavatud keha, mis oli antud maailma jaoks, ja ta kuulis seda nuttu oma olemuse sügavusest.

"Mu jumal, mu jumal ..." alustab ta. Kui meie õnnistatud ema kuulas oma poega oma taevase isaga rääkimas, leidis ta suurt lohutust teadmistes oma lähedastest suhetest Isaga. Ta teadis paremini kui keegi teine, et Jeesus ja Isa olid üks. Ta oli teda avalikus teenistuses palju kordi kuulnud ja ta teadis emapoolse sisetunde ja usu põhjal, et tema Poeg oli Isa Poeg. Ja tema silme ees kutsus Jeesus teda.

Kuid Jeesus küsis jätkuvalt: "... miks te olete mind hüljanud?" Pistmine tema südames oleks kohene, kui ta tunnetaks oma Poja sisemist kannatust. Ta teadis, et tal on palju rohkem valu kui ükski kehavigastus võib põhjustada. Ta teadis, et kogeb sügavat sisemist pimedust. Tema Risti lausutud sõnad kinnitasid ema muret.

Kui meie õnnistatud ema mõtiskles oma poja nende sõnade üle ikka ja jälle oma südames, mõistaks ta, et Jeesuse sisemised kannatused, tema isolatsioonikogemus ja Isa vaimne kaotus olid kingitus maailmale. Tema täiuslik usk juhataks teda mõistma, et Jeesus siseneb patu kogemusesse. Ehkki igas mõttes täiuslik ja patutu, haarab teda inimlik kogemus, mis tuleneb patust: lahusolek Isast. Kuigi Jeesust ei eraldatud kunagi Isast, sisenes ta selle lahusoleku inimkogemusse, et langenud inimkond taevase Halastuse Isa juurde tagasi tuua.

Mõtiskledes selle meie Issandast tuleneva valuhüüde üle, peame kõik proovima seda kogeda kui oma. Erinevalt meie Issandast on meie hüüd meie pattude tulemus. Kui patustame, pöördume iseenda poole ning satume isolatsiooni ja lootusetusse. Jeesus tuli neid tagajärgi hävitama ja taastama meid Taevase Isa juurde.

Mõtisklege täna selle üle, millist sügavat armastust tundis meie Issand meie kõigi vastu, kui Ta oli valmis kogema meie pattude tagajärgi. Meie õnnistatud ema kui kõige täiuslikum ema oli igal sammul koos Pojaga, jagades tema valu ja sisemisi kannatusi. Naine tunnetas seda, mida ta tundis, ja see oli tema armastus, mis oli rohkem kui miski muu, see, mis väljendas ja toetas Taevase Isa pidevat ja kõigutamatut kohalolekut. Isa armastus avaldus tema südames, kui ta armastavalt vaatas oma kannatavat Poega.

Mu armastav ema, su südant läbistas valu, kui jagasid oma Poja sisemisi kannatusi. Tema hülgamise hüüd oli see, mis väljendas tema täielikku armastust. Tema sõnadest selgus, et Ta asus patu tagajärgedesse ja lasi oma inimloomusel seda kogeda ja lunastada.

Kallis ema, hoia elu lähedal ja tunnen oma patu tagajärgi minu lähedal. Isegi kui su poeg oli täiuslik, pole ma seda. Minu patt jätab mind eraldatuks ja kurvaks. Las teie emalik kohalolek minu elus tuletab mulle alati meelde, et Isa ei jäta mind kunagi maha ja kutsub alati pöörduma oma halastava Südame poole.

Mu hüljatud Issand, sa oled sattunud suurimasse piinamisse, kuhu inimene pääseb. Olete lubanud mul kogeda minu enda patu tagajärgi. Andke mulle armu pöörduda oma isa poole iga kord, kui ma patustan, et väärida lapsendamist, mille teie rist võitis.

Ema Maria, palvetage minu eest. Jeesus, ma usun sinusse.