Päeva pühendumus: hoiduge patust olemisest

Patune näeb ja on vihane. Nii ütleb prohvet Taavet, inspireerituna Jumalast, ja ta näeb, et Jumal, kes inimese tegusid põlgas või ükskõikselt uskus; ta näeb ja teab saadud kasu ning Jumala sooja muret tema päästmiseks; ta näeb, et Jeesus on temast läbi löönud pattudega, jumalateotustega ja kirgede väljavalamisega; ta näeb oma vigade arvu ja tõsidust ... siis vihastab ta iseenda peale: „Oh loll, et ma olin! Kui rumal! ... ". Mida siis patukahetsus teeb? Liiga hilja!…

Patune väriseb. Kui patune ei oleks pöördumine olnud kerge, kui ta oleks seda teed ignoreerinud, kui teda poleks hoiatatud, kui teiste eeskuju poleks teda ergutanud, kui ta saaks öelda: Jumal tahtis mind neetud; ta lohutaks ennast võimatusest ennast päästa; aga mitte midagi sellest ... Milline põnevus oli teadmine, et kõik sõltub temast ning patusena elamine oli vabatahtlik ja vaba!

Patuse soov hävib. Ta lootis nautida kahte paradiisi, nii siin kui ka teises maailmas: ta näeb, et ta eksis; ta soovib oma kohtunikult halastust, kuid armu asemele on tulnud õiglus; ta soovib pöörduda usule, parandada patukahetsusega, et rahuldada Jumalaga sõlmitud tohutuid võlgu; aga siis on selline soov kasutu! Igavikku sukeldunud, Jumala välgu all olev lause on kohutav, tühistamatu. Kõik sõltub sinust ... Mida sa lahendad?

PRAKTIKA. - Elage alati Jumala armus, et olla alati valmis ennast kohtu ette andma; ütleb Miserere.