Armu pühendumine: enese põlgus Jumala ees

Enda põlgus Jumala silmade vastu

RÕÕMU SÕNAD Julgen rääkida oma Issandaga, mina, kes olen tolm ja tuhk (Gn 18,27). Kui ma olen ennast hinnanud rohkem kui ma olen, siis seiske, Issand, mu vastu ja mu ülekohus annab tunnistust tõest: ma ei saa sinuga vastuollu minna. Kui teisest küljest mind alandatakse ja taandatakse millekski, pannes alla kogu enesehinnangu ja taandudes end tolmuks, nagu ma tegelikult olen, on teie arm minu jaoks soodne ja teie valgus on mulle südamelähedane. Seega, mis tahes enesearmastus, ükskõik kui väike see ka pole, jääb mulle, upub mu tühjuse kuristikku ja kaob igaveseks. Selles kuristikus paljastate mind endale: milline ma olen, mis ma olin ja kui kaugele kukkusin, kuna ma pole midagi ja ma ei saanud sellest aru. Kui ma jään iseendaks, siis siin ma olen, ma pole midagi, mitte midagi muud kui nõrkus. Kuid kui te äkki mulle pilgu heidate, muutun kiiresti tugevaks ja täis uusi rõõme. Ja see on tõeliselt imeline asi, et sel viisil mind äkitselt tõstetakse ja võetakse mind armsalt vastu teie kätesse, kes on minu enda kaalust alati allapoole tõmmanud. See on teie armastuse töö, mis ilma minu teeneteta takistab mind ja aitab mind nii paljude raskuste korral; mis hoiatab mind ka tõsiste ohtude eest ja rebib mind, lugedes tõepoolest loendamatuid pahesid, muidugi, kadudes end korralagedusesse, olen eksinud; selle asemel otsisin teid üksi ja armastasin teid õiglase armastusega, leidsin teid ja mind samal ajal: sellest armastusest tõmmati mind tagasi, et minna veelgi sügavamale oma olematusse. Sina, oi armsam, annad mulle tänu mu teenetele lisaks ja rohkem kui julgen loota või küsida. Ole õnnistatud, mu jumal, sest kuigi ma pole su soosingu vääriline, lakkab su heldemeelsus ja lõpmatu headus kunagi kasu andmast isegi tänamatutele ja neile, kes on sinust eemaldunud. Pange meid tagasi teie juurde, et saaksime olla tänulikud, alandlikud ja pühendunud; Tõepoolest, üksi olete meie pääste, voorus, meie kindlus.