Jumalik arm: Santa Faustina mõte täna, 14. augustil
20. 1935. aasta reede. - Oli õhtu. Ma olin end juba oma kambrisse kinni pannud. Ma nägin Jumala viha täide viivat inglit ja hakkasin paluma Jumalat maailma järele sõnadega, mida ma kuulsin. Ma pakkusin igavesele isale "tema armastatud Poja ihu, veri, hing ja jumalikkus meie ja kogu maailma pattude eest". Ma palusin halastust kõigile "tema valusa kire nimel".
Järgmisel päeval kuulsin kabelisse sisenedes enda sees neid sõnu: "Iga kord, kui sisenete kabelisse, lugege künnisest palvet, mida ma teile eile õpetasin." Kui ma palusin, et mul on see palve, sain järgmise juhise: «Selle palvega leevendatakse minu nördimust. Te loete seda rosaari kroonil, mida tavaliselt kasutate. Alustate Meie Isast, kuulutate selle palve: "Igavene Isa, ma pakun teile oma armastatud Poja ja meie Issanda Jeesuse Kristuse ihu, verd, hinge ja jumalikkust meie ja kogu maailma pattude kustutamisel." . Ave Maria väikeste terade peal jätkate kümme järjestikust korda öeldes: "Halastage meie ja kogu maailma pärast tema valusa kire pärast". Kokkuvõtteks kordate seda kutsumist kolm korda: "Püha Jumal, Püha Tugev, Püha Surematu, halasta meile ja kogu maailmale" ".
21. Lubadused. - «Lugege pidevalt mandlit, mida ma teile iga päev õpetasin. Kes seda jutustab, leiab surmatunnil suure armu. Preestrid pakuvad seda päästelauana neile, kes on pattu. Isegi kui kõige pahelisem patustaja on seda šablooni korrata korrata, on ta minu armu abi. Soovin, et kogu maailm teaks seda. Ma tänan, et inimene ei saa isegi mõista kõigile neile, kes minu armu usaldavad. Ma võtan oma halastusega elus ja veelgi enam surmatunnil vastu hinged, kes seda kabinetti korrata saavad ».
22. Esimene hing päästis. - Ma olin Pradnikis sanatooriumis. Keset ööd ärkasin äkki. Mõistsin, et kellelgi on hing hädasti vaja, et keegi tema eest palvetaks. Läksin sõidurajale ja nägin inimest, kes oli juba ahastusse astunud. Äkitselt kuulsin seda häält sisemiselt: "Lugege ümber see mantel, mida ma teile õpetasin." Jooksin roosikrantsi hankima ja piinava kõrval põlvili kõlasin šablooni kogu selle raevukusega, milleks ma võimeline olin. Järsku avas surev mees silmad ja vaatas mind. Minu kabinet polnud veel valmis ja see inimene oli juba oma näole maalitud ainsa rahulikkusega aegunud. Ma olin tuliselt palunud Issandat, et ta täidaks mulle antud lubadust šablooni kohta, ja ta andis mulle teada, et sel korral oli ta seda pidanud. See oli esimene hing, kes päästeti tänu sellele Issanda tõotusele.
Naastes oma väiksesse tuppa kuulsin neid sõnu: «Surmatunnil kaitsen ma oma hiilgusena iga hinge, kes kümmelda. Kui mõni teine inimene sureb teda surevale mehele, saab ta talle sama andestuse ».
Kui surnukeha sureva inimese voodi ääres ette loetakse, taandub Jumala viha ja hinge ümbritseb meile tundmatu halastus, sest see liigutab jumalikku olendit sügavalt meelde oma Poja valusast kirest.