Kas peame andestama ja unustama?

Paljud inimesed on kuulnud klišeed, mida sageli kasutatakse pattude kohta, mida teised meie vastu on pannud: "Ma võin andestada, aga ma ei saa unustada." Ent kas see on see, mida Piibel õpetab? Kas Jumal kohtleb meid sel viisil?
Kas meie taevane isa andestab, kuid ei unusta meie patte Tema vastu? Kas see annab meile ajutiselt "pääsme" meie arvukatele üleastumistele lihtsalt selleks, et meile hiljem meelde tuletada? Isegi kui ta väidab, et ei mäleta enam meie patte, kas ta suudab neid igal ajal meeles pidada?

Pühakirjades on selge, mida tähendab Jumalale meeleparanduslike patuste üleastumiste andeksandmine. Ta lubas olla halastav ega mäleta enam kunagi meie sõnakuulmatust ja andestab meile jäädavalt.

Sest ma olen halastav nende ebaõigluse, pattude ja seadusvastasuse vastu, mida ma kunagi ei mäleta (Heebrealastele 8:12, HBFV kõige jaoks)

Issand on ja on ka edaspidi meie vastu halastav ja lahke ning annab meile palju halastust. Lõpuks ei kohtle ta meid selle järgi, mida meie patud väärivad, kuid neile, kes parandavad meelt ja saavad üle, annab ta andeks ja unustab kõik nende üleastumised idast läände (vt Laulud 103: 8, 10 - 12).

Jumal tähendab täpselt seda, mida ta ütleb! Tema armastus meie vastu on Jeesuse ohverdamise kaudu (Johannese 1:29 jt) täiuslik ja täielik. Kui me palume siiralt ja meelt parandame Jeesuse Kristuse läbi ja nimel, kes on meie jaoks patuks saanud (Jesaja 53: 4 - 6, 10 - 11), lubab ta andestada.

Kui erakordne on tema armastus selles mõttes? Ütleme nii, et kümme minutit hiljem palume Jumalal palves meile mõne patu andeks anda (mida ta ka teeb) ja teatada nendest samadest pattudest. Mis oleks Jumala vastus? Pole kahtlust, kas see oleks midagi sellist nagu „Patud“? Ma ei mäleta patte, mille olete toime pannud! '

Kuidas teisi kohelda
On lihtne. Kuna Jumal annab andeks ja unustab täielikult meie paljud patud, siis võime ja peaksime tegema sama pattude või kahe patu eest, mille kaasinimesed meie vastu toime panevad. Isegi Jeesus leidis pärast piinamist ja risti naelutamist suurtes füüsilistes valudes, et paluda neil, kes teda tapsid, nende üleastumiste pärast andeks anda (Luuka 23:33 - 34).

Veel on midagi üllatavamat. Meie taevane isa lubab, et saabub aeg, mil ta otsustab mitte kunagi meenutada meie patud, mis on andeks antud igaviku ajastul! See on aeg, kus tõde on kõigile kättesaadav ja teada ning sellest hetkest, kui Jumal ei mäleta seda kunagi, pidades kunagi meelde ühtegi pattu, mille igaüks meist on tema vastu toime pannud (Jeremija 31:34).

Kui tõsiselt peaksime võtma Jumala käsu oma südames TEISTE pattude andeks anda nagu meie jaoks? Jeesus, mida Piiblis tuntakse mäejutlusena, selgitas, mida Jumal meilt ootab, ja rääkis meile, mis on tagajärjed, kui me teda ei kuule.

Kui keeldume hooletussejätmisest ja unustame selle, mida teised on meile teinud, siis ei anna see andeks meie sõnakuulmatust tema vastu! Kuid kui me oleme nõus teistele andeks andma selle, mis lõppkokkuvõttes võrdub väikeste asjadega, siis on Jumal enam kui õnnelik, kui ta teeb meie jaoks sama ka suurte asjade puhul (Matteuse 6:14 - 15).

Me ei anna tõeliselt andeks, nagu Jumal tahab, et me seda teeksime, kui me ka ei unusta.