Kuues pühapäev tavalisel ajal: esimeste seas, kes tunnistusi annavad

Markus ütleb meile, et Jeesuse esimene tervendav ime juhtus siis, kui tema puudutus võimaldas haige vanemal teenimist alustada. Varsti pärast seda otsisid kõik Jeesuse adopteeritud kodulinnas tema vägevat abi. See oli ideaalne aeg kohaliku kangelase jaoks jumaldava rahvahulga kogumiseks. Kui järsk populaarsus ajendas Jeesust minema palvetama ja tema jüngrid üritasid teda tagasi tuua, kutsus ta neid üles järgima missiooni, mis oleks suurem kui nad arvata oskasid. Kui Jeesus tahtis kunagi näidata, et populaarsus pole tema eesmärk, siis pidalitõbise puudutamine toimis. Kuulakem seda lugu ja meenutagem ebaharilikke pühakuid nagu Assisi Franciscus ja ema Teresa, kes tegid omal ajal sarnaseid toiminguid. Kuid Jeesuse kaastunne ja tervendav jõud on ainult loo kõige ilmsemad mõõtmed. Selle juhtumi konteksti viimiseks võiksime meenutada, et paljudel Jeesuse kaasaegsetel oli kaudne tasu ja karistuse teoloogia, uskudes, et universum toimib karmaseaduse järgi, mis premeerib head ja karistab kurja. See veendumus võib olla rikaste jaoks väga teretulnud: "õnnistatud inimesed" saavad tunnustada oma head tervist, rikkust ja muid privileege või õnne.

Sellest dogmast loogiliselt tulenev eeldus on see, et sotsiaalse puudujäägiga inimesed (arvavad, et vaesus, haigus, vaimupuude, halvustatud klassitaust, nahavärv, sugu või sooline identiteet) vastutavad ebasoodsa olukorra eest, mille ühiskond neile pakub. Lihtsustatult öeldes saab see jõukate jaoks viisi öelda: "Mul on kõik korras, sa oled prügi." Jeesus keeldus selle range standardi lõksu jäämast. Kui pidalitõbine tema poole pöördus, vastas Jeesus austusega, mis tunnustas samaaegselt inimese väärikust ja kritiseeris ühiskonna ainuõigust. Jeesus mitte ainult ei ravinud inimest, vaid näitas ka alternatiivse sotsiaalse süsteemi toimimist. Jeesuse puudutus oli tervendamise sakramend, osaduse märk ja kinnitus selle kohta, et see mees on täielikult võimeline tunnistama Jumala tegevust maailmas. Kui Jeesus saatis mehe preestri juurde, kahekordistas ta kogu oma evangeeliumisõnumit. Usuliste formaalsuste tasemel näitas Jeesus austust preestri vastu, usulise autoriteedi vastu, kes võis kuulutada, et inimene on terve ja saab ühiskonnas osaleda. Jeesuse käsul kutsus mees preestrit üles tegema kogukonna ülesehitamise tööd. Sügavamal tasandil tellis Jeesus inimese evangelistiks - kellekski, kelle välimus kuulutas jumalariigi olemasolu ja taunis eksklusiivseid tavasid, mis soosivad mõnda teiste ees. Jeesuse käsk minna mees preestri juurde enne, kui ta kellelegi teisele teada andis, toimis juhtide kutsena; nad võisid esimeste seas olla tunnistajaks sellele, mida Jumal tema kaudu tegi. Kui tahame uurida, mida see juhtum meile ütleb, võime mõelda, mida oleks võinud Jeesuse algajad jüngrid sel hetkel arvata. Tundus, et asjad algasid ilusti, kui nad jätsid oma võrgud vaatama, kuidas Jeesus kuradit vallutas ja haigeid ravis. Tõenäoliselt nõustusid nad teda ümbruskonnas jälgima, eriti arvestades seda, kuidas tema kuulsus neile kajastus. Kuid siis läks asi riskantseks. Mida ta nende kohta ütles, kui nende meister pidalitõbiseid puudutas? Miks saadeti poiss, kes tundis Jeesust vaid minut, hea uudise kuulutajana? Kas nad ei olnud oma tasu maksnud voodist ja paadist lahkudes? Kas neid ei peaks saatma vähemalt kolleegile, et veenduda, et ta teoloogiast õigesti aru saab?

Jeesus nägi asju teisiti. Jeesuse vaatepunktist lähtudes tegi tervenenud inimese teadmiste ja kogemuste puudumine temast kõrgemale jüngrid, kes arvasid, et nad juba mõistavad Jeesust. Nagu Johannese 9. raamatu endine pime mees, sai ka selle mehe tunnistus olla lihtne: "Olin tõrjutud ja haige ja ta puudutas mind ja tegi mind terveks. " Jeesus saatis tervenenud mehe usuametnikku evangeliseerima. Seda tehes andis Jeesus oma järgijatele esimese õppetundi alandlikkusest, mis oli vajalik jüngriteks saamiseks. Jeesus puudutas seda meest, tegi ta terveks ja andis talle ülesande kuulutada: "Jumal on minu jaoks teinud imelisi asju, nüüdsest kutsuvad kõik põlvkonnad mind õnnistuks." Messengerist sai sõnum. Hea uudis paranenud inimese kohta oli see, et Jumal ei taha, et keegi tõrjutaks. Tema armu oli see, et tema evangeelium pärines päästekogemusest, mis jätab teoloogia sõnatuks. Tema jõud ja julgus tekiks igavesti teadmisest, et teda armastatakse ja aktsepteeritakse ning keegi ega miski ei saa teda kunagi ära võtta. Markuse varaseimad tervendamislood näitavad, et jüngri evangeeliumisõnum peab tulema kohtumisest Kristuse kaastundega. Sõnumitoojad saavad ise sõnumiks sel määral, et nad alandlikult teenivad ja kuulutavad Jumala piiramatut armastust.