Müstiline Katariina Emmerick paljastas Jeesuse viimased hetked ristil

Jeesuse esimene sõna ristil
Pärast varaste ristilöömist kogusid hukajad oma instrumendid ja viskasid enne pensionile minekut Issandale viimased solvangud.

Variserid omakorda ratsutasid enne seda, kui Jeesus ütles talle mõned ennekuulmatud sõnad ja siis nad ka loobusid.

Viiskümmend Rooma sõdurit asendasid Araabia Abenadari juhtimisel esimese saja.

Pärast Jeesuse surma ristiti Abenadar Ctesifoni nime kandmisega. Teist käsklust nimetati Cassiuseks ja ka temast sai kristlane nimega Longinus.

Mäele saabus veel kaksteist variserit, kaksteist saduserit, kaksteist kirjatundjat ja mitu vanemat. Viimaste hulgas oli neid, kes olid palunud Pilaatusel seda kirja muuta, ja nad olid pahaseks saanud, kuna prokurör polnud isegi tahtnud neid kätte saada. Hobused seljas tegid platvormi ringi ja ajasid püha Neitsi minema, kutsudes teda väärastunud naiseks.

John viis ta Maarja Magdaleena ja Martha kätte.

Jeesuse ette tulnud variserid raputasid põlglikult pead ja mõnitasid teda järgmiste sõnadega:

"Häbi teile, pettur! Kuidas kavatsete templi hävitada ja kolme päeva pärast uuesti üles ehitada? Oled alati tahtnud teisi aidata ja sul pole isegi jõudu enda aitamiseks. Kui sa oled Iisraeli Jumala poeg, siis tule selle risti juurest alla ja aita teda! ».

Isegi Rooma sõdurid pilkasid teda öeldes:

«Kui te olete kuningas, kelle ta juudid, ja Jumala Poeg, siis päästa ennast!».

Jeesus löödi teadvuseta risti. Siis ütles Gesma:

"Tema deemonid on ta hüljanud!"

Vahepeal asetas Rooma sõdur kepi külge äädikas leotatud käsna ja tõstis selle Jeesuse huultele, kes maitses pisut. Seda liigutust tehes andis päike varga tagasi ja ütles:

"Kui olete juutide kuningas, aidake ennast!"

Issand tõstis natuke pead ja ütles:

«Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.

Siis jätkas ta oma palvet vaikides.

Neid sõnu kuuldes hüüdis Gesma talle:

"Kui sa oled Kristus, aita sind ja meid!"

Ja nõnda ütles ta, et jätkas teda.

Paremal asunud varas Dismas oli aga sügavalt liigutatud, kui kuulis Jeesust oma vaenlaste eest palvetamas.

Kuuldes oma Poja häält, tormas Neitsi Maarja risti, millele järgnesid Johannes, Salome ja Cleopa Maarja, suutmata teda tagasi hoida.

Kaitsepealik ei lükanud neid minema ega lasknud neist mööda.

Niipea kui ema lähenes ristile, tundis ta end Jeesuse palvest lohutatuna. Armastuse valguses tunnistas Dismas, et Jeesus ja tema ema olid ta lapsepõlves terveks teinud ja emotsioonidest purustatud tugeva häälega karjunud:

«Kuidas saate Jeesust teie eest palvetades solvata? Ta kannatas kannatlikult kõigi teie solvangute ja solvamise ees. See on tõepoolest prohvet, meie kuningas ja Jumala Poeg ».

Neil süüdistussõnudel, tulles mõrvari suust välja padrunitel, puhkes kõrvaltvaatajate seas suur kära. Paljud võtsid teda kividega kivideks, kuid Abenadar seda ei lubanud, ta hajutas need laiali ja taastas korra.

Pöördunud oma kaaslase poole, kes jätkas Jeesuse solvamist, ütles Dismas talle:

«Kas te ei karda seetõttu Issandat, teid, kes olete hukka mõistetud samasuguses piinamises? Oleme siin õigusega, sest väärisime oma tegudega karistust, kuid ta ei teinud midagi valesti, lohutas oma naabrit alati. Mõelge oma viimasele tunnile ja olge konverteeritud! ».

Siis tunnistas ta sügavalt üles tunnistanud Jeesusele kõik oma patud, öeldes:

«Issand, kui sa mind hukka mõistad, on see õigluse kohaselt; aga sellest hoolimata on minust kahju! ».

Jeesus vastas:

"Te kogete minu armu!"

Nii sai Dismas siirast meeleparandusest armu.

Kõik, mida räägiti, toimus keskpäeva ja poole keskpäeva vahel. Kui hea varas parandas meelt, toimusid looduses erakordsed märgid, mis kõik täitsid hirmu.

Umbes kell kümme, kui Pilaatuse kohtuotsus kuulutati, oli tal kohati rahekive, siis oli taevas selge ja päike välja tulnud. Keskpäeval kattis taevast paksud punakad pilved; pooleteise keskpäeva paiku, mis vastab juutide niinimetatud kuuendale tunnile, toimus päikese imeline imepärane pimedus.

Jumaliku armu läbi "kogesin palju selle uhke sündmuse üksikasju, kuid ma ei oska neid piisavalt kirjeldada".

Võin ainult öelda, et mind toimetati universumisse, kus leidsin end hulgaliselt taevastest viisidest, mis ristuvad imelises harmoonias. Kuu, nagu tulekera, ilmus ida pool ja seisis kiiresti enne päikest, mis oli juba pilvede poolt kaetud.

Seejärel läksin alati vaimus alla Jeruusalemma, kust ma ehmatusega nägin päikese idaküljel tumedat keha, mis varsti kattis selle täielikult.

Selle kere põhi oli tumekollane, halogeenitud punase ringiga nagu tuli.

Vähehaaval kogu taevas pimenes ja muutus punaseks. Inimesed ja metsalised konfiskeeriti hirmust; veised jooksid minema ja linnud otsisid varjupaika Kolgata joone poole. Nad olid nii ehmunud, et möödusid maapinna lähedalt ja lasksid end kätega kinni püüda. Linna tänavad olid tihedas udus mähitud, elanikud käisid teed. Paljud lebasid peaga kaetud maa peal, teised peksid valutades rinda. Variserid ise vaatasid taeva poole hirmuga: see punakas pimedus oli neid nii ehmunud, et nad lakkasid isegi Jeesust vigastamast, kuid nad üritasid neid nähtusi mõista loomulikena.