Austagem ka Issanda Risti!

Meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse kirg on kindel au pant ja samal ajal kannatlikkuse õpetus.
Mida ei peaks ustavate südamed Jumala armusest ootama! Tegelikult tahtis Isa ainsana sündinud ainusündinud Jumala Poeg, kes tundus liiga väike, et sündida inimeste mehena, tahtis ta minna nii kaugele, et suri inimesena ja just nende inimeste käe läbi, mille ta ise oli loonud.
See, mida Issand meile tulevikus lubab, on suurepärane, kuid see, mida tähistame, on palju suurem, kui meenutada seda, mis on meie jaoks juba saavutatud. Kus olid inimesed ja mis nad olid, kui Kristus patuste eest suri? Kuidas võib kahelda, et ta annab oma elu ustavatele, kui ta ei kõhelnud nende eest surmast? Miks on inimestel raske uskuda, et ühel päeval elavad nad koos Jumalaga, kui on juba juhtunud palju uskumatum tõsiasi, see on see jumal, kes suri inimeste eest?
Kes on tegelikult Kristus? Kas tema kohta öeldakse: "Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal"? (Jh 1, 1). Noh, see Jumala Sõna "sai lihaks ja elas meie seas" (Jh 1, 14). Tal polnud endas midagi, mis ta võiks meie eest surra, kui ta ei võtaks meilt surelikku liha. Nii võib ta surematu surra, soovides anda oma elu surelike eest. Ta jagas oma elus neid, kelle surma ta oli jaganud. Tegelikult polnud meil midagi oma elu, millest elu oleks saanud, nagu ka temal polnud midagi surma saada. Siit ka hämmastav vahetus: ta tegi meie surma enda ja oma elu meie omaks. Seetõttu mitte häbi, vaid piiritu usaldus ja tohutu uhkus Kristuse surma üle.
Ta võttis enda peale surma, mille leidis meis, ja kindlustas seeläbi elu, mis ei saa tulla meilt. Selle, mis meie, patused, väärisime patu eest, maksis see, kes oli patune. Ja kas ta siis ei anna meile nüüd seda, mida õigluse eest väärime, seda, kes on õigustuse arhitekt? Kuidas ta ei anna pühade tasu, ta kehastas truudust, kes süütuna talus õelate valu?
Tunnistagem siis, vennad, kartmata, et me tõesti kuulutame, et Kristus löödi meie eest risti. Ütleme nii, et mitte hirmuga, vaid rõõmuga, mitte põsepunaga, vaid uhkusega.
Apostel Paulus mõistis seda hästi ja pani selle lugema au tiitlina. Ta võis tähistada Kristuse suurimaid ja põnevamaid tegusid. Ta võis kiidelda meenutades Kristuse ülevaid eelisõigusi, esitades teda kui maailma loojat kui Jumalat koos Isaga ja kui maailma peremeest kui meiega sarnast meest. Kuid ta ei öelnud midagi muud kui see: "Mis puutub minusse, siis ärgu olgu muud kiitlemist kui meie Issanda Jeesuse Kristuse ristis" (Gl 6:14).