Silvia Busi seletamatu paranemine Medjugorjes

Minu nimi on Silvia, olen 21-aastane ja pärit Padovast. 4. oktoobril 2004, olles 16-aastane, leidsin, et mõne päeva jooksul ei saa ma enam kõndida ja olen sunnitud ratastooli jääma. Kõik kliiniliste testide tulemused olid negatiivsed, kuid keegi ei teadnud, millal ja kas ma uuesti kõndima hakkan. Olen ainus laps, mul oli tavaline elu, keegi ei eeldanud, et peab nii raskeid ja valusaid hetki üle elama. Minu vanemad on alati palvetanud ja palunud Jumalaema abi, et ta ei jätaks meid selles valusas kohtuprotsessis üksi. Järgnevatel kuudel läksin aga hullemaks, kaotasin kaalu ja tekkisid epilepsiataolised hood. Jaanuari paiku võttis mu ema ühendust preestriga, kes järgis palvegruppi, mis oli väga pühendatud Jumalaemale, ja igal reedel käisime kõik kolm roosikrantsi, missal ja jumalateenistusel. Ühel õhtul vahetult enne ülestõusmispüha, pärast jumalateenistust, astus minu juurde üks daam ja pani mulle kätte Madonna medali, öeldes, et teda oli Medjugorjes ilmumise ajal õnnistatud, tal oli ainult üks, kuid sel hetkel ta uskus et vajasin seda rohkem kui teda. Võtsin kätte ja panin kohe koju jõudes kaela. Pärast pühi helistasin oma kooli direktorile ja sain oma käidud klassi, kolmanda teaduskeskkooli programmid ning aprilli ja mai kuu jooksul õppisin. Vahepeal hakkasid mu vanemad mind mais iga päev roosikrantsi ja pühale missale viima. Alguses tundsin, et see on kohustus, kuid siis hakkasin tahtma ka minna, sest seal olles ja palvetades leidsin mõningast lohutust pingest, mis tekkis suutmatusest teha asju nagu mu teised eakaaslased.

Juuni esimesel poolel sooritasin koolis eksamid, sooritasin need ja esmaspäeval, 20. juunil, kui arst ütles mulle, et ta peab ema Medjugorjesse saatma, küsisin temalt vaistlikult, kas ta võiks mind kaasa võtta! Ta vastas, et uurib ja kolme päeva pärast olin juba isaga Medjugorje bussis! Saabusin reede, 24. juuni 2005 hommikul; päeva jooksul järgisime kõiki funktsioone ja meil oli kohtumine visionääri Ivaniga, sama, kellel hiljem oli ilmumine Podbrodo mäel. Õhtul, kui minult küsiti, kas tahan ka mäele minna, keeldusin, selgitades, et ratastool ei saa mäest üles minna ja ma ei taha teisi palverändureid häirida. Nad ütlesid mulle, et probleemi pole ja nad lähevad kordamööda, nii et jätsime ratastooli mäe jalamile ja nad võtsid mind üles, et mind tippu viia. See oli rahvast täis, kuid meil õnnestus läbi saada.

Kui me jõudsime Madonna kuju lähedale, panid nad mind istuma ja ma hakkasin palvetama. Mäletan, et ma ei palvetanud enda eest, ma ei palunud kunagi armu kõndimiseks, sest see tundus mulle võimatu. Palvetasin teiste eest, inimeste pärast, kellel sel hetkel valud olid. Mäletan, et need kaks palvetundi on lennanud; palve, mida ma tõesti südamega tegin. Veidi enne ilmumist käskis minu kõrval istuv rühmajuht mul paluda kõike, mida tahtsin Jumalaemalt. Ta tuleb taevast alla maa peale, ta on seal, meie ees ja kuulab kõiki võrdselt. Palusin siis jõudu ratastooliga leppimiseks, olin 17-aastane ja tulevik ratastoolis on mind alati palju hirmutanud. Enne kella 22.00 oli kümme minutit vaikust ja palvetades tõmbas mind vasakult näha olev valgus. See oli ilus, rahustav, pehme valgus; erinevalt välklampidest ja tõrvikutest, mis kogu aeg sisse ja välja lülitusid. Minu ümber oli palju teisi inimesi, kuid neil hetkedel oli kõik pime, oli ainult see valgus, mis mind peaaegu ehmatas ja rohkem kui üks kord vaatasin pilgu kõrvale, kuid siis oli silmanurgast see paratamatu vaata. Pärast ilmumist visionäär Ivanile kadus valgus. Pärast Jumalaema sõnumi itaalia keelde tõlkimist viisid kaks inimest minu rühmast mind alla ja ma kukkusin tahapoole, nagu oleksin minestanud. Kukkusin neile kividele vastu pead, kaela ja selga lüües ega saanud vähimatki kriimustust. Mäletan, et oleksin justkui olnud pehmel hubasel madratsil, mitte nende kõvade nurgeliste kivide peal. Kuulsin väga armsat häält, mis rahustas mind, rahustas mind justkui kaisutades. Kohe hakati mulle vett viskama ja öeldi, et inimesed peatusid ja mõned arstid, kes üritasid tunda minu pulssi ja hinge, aga ei midagi, elust polnud märki. Viie - kümne minuti pärast avasin silmad, nägin, kuidas isa nuttis, kuid esimest korda 9 kuu jooksul tundsin jalgu ja purskasin seeläbi nutma ning ütlesin värisedes: "Olen terveks saanud, kõnnin!" Tõusin üles nagu oleks see kõige loomulikum asi; kohe aitasid nad mul mäest alla tulla, sest olin väga ärritunud ja kartsid, et teen mulle haiget, kuid kui jõudsin Podbrodo jalamile, kui nad ratastoolile lähenesid, keeldusin sellest ja alates sellest hetkest hakkasin kõndima. Järgmisel hommikul kell 5.00 ronisin üksi jalgadega Krizevaci.

Esimesed päevad, mil jalutasin, olid jalalihased nõrgenenud ja atroofeerunud halvatusest, kuid ma ei kartnud kukkumist, sest tundsin end selja taga nähtamatute juhtmete toel. Ma ei olnud Medjugorjesse läinud ratastooliga, arvates, et saan jalgadega tagasi tulla. See oli esimene kord, kui ma sinna läksin, see oli ilus mitte ainult saadud armu, vaid ka rahu, rahulikkuse, rahulikkuse ja suure rõõmu atmosfääri pärast, mida te seal hingate. Esialgu ei andnud ma kunagi tunnistusi, sest olin palju häbelikum kui praegu ja siis tekkis mul päeva jooksul arvukalt epilepsiataolisi hooge, nii et 2005. aasta septembris ei olnud mul võimalik tagasi minna neljandasse keskkooli. 2006. aasta veebruari lõpus tuli isa Ljubo Piossascosse (TO) palvekoosolekut pidama ja nad palusid mul minna tunnistama. Kõhklesin veidi, kuid lõpuks läksin; Ma andsin tunnistust ja palvetasin Püha Roosikrantsi. Enne lahkumist õnnistas isa Ljubo mind ja palvetas mõni hetk minu üle; mõne päevaga kadusid kõik kriisid täielikult. Minu elu on nüüd muutunud ja mitte ainult sellepärast, et olen füüsiliselt terveks saanud. Minu jaoks oli suurim armu avastada Usk ja teada, kui palju armastust on Jeesusel ja Jumalaemal meie kõigi vastu. Pöördumisega on justkui Jumal süüdanud minu sees tule, mida tuleb pidevalt palve ja armulauaga toita. Siis võib mõni tuul meid puhuda, kuid kui see on hästi toidetud, ei kustu see tuli ja ma tänan Jumalat lõpmatult selle tohutu kingituse eest! Nüüd seisame oma peres iga probleemi ees Roosikrantsi tugevusega, mida me kõik kolm iga päev koos palvetame. Kodus oleme rahulikumad, õnnelikumad, sest teame, et kõik toimub vastavalt Jumala tahtele, kelle suhtes me oleme täiesti kindlad ja oleme äärmiselt õnnelikud, et Tema ja Jumalaema meid juhatavad. Selle tunnistusega tahan tänada ja kiita Jumalat ja Jeesust ka vaimse pöördumise eest, mis toimus minu perekonnas, ning rahu ja rõõmu tunde eest, mille Nad meile annavad. Loodan siiralt, et igaüks teist tunneb Jumalaema ja Jeesuse armastust, sest minu jaoks on see elu kõige ilusam ja tähtsam.