Don Luigi Maria Epicoco kommentaar 1. veebruari 2021. aasta evangeeliumile

"Kui Jeesus paadist väljus, tuli haudadest talle vastu üks mees, keda valdas räpane vaim. (...) Jeesust kaugelt nähes jooksis ta ja heitis end jalgade ette.

Reaktsioon, mille see vallutatud inimene Jeesuse ees tekitab, paneb meid tõesti palju kajastama. Kurjus peaks tema eest põgenema, miks see siis hoopis tema poole jookseb? Atraktsioon, mida Jeesus kasutab, on nii suur, et isegi kuri pole selle eest kaitstud. Jeesus on tõepoolest vastus kõigele loodule, et ka kuri ei saa jätta temas tunnustamata kõigi asjade tõelist täitumist, tõelist vastust kogu eksistentsile, kogu elu sügavat tähendust. Paha pole kunagi ateist, ta on alati usklik. Usk on tema jaoks tõend. Tema probleem on teha ruumi nendele tõenditele kuni oma valikute, tegevuse muutmiseni. Kurjus teab ja täpselt lähtudes sellest, mida teab, teeb see valiku, mis on Jumalaga vastuolus, kuid Jumalast eemaldumine tähendab ka armastusest eemaldumise põrgu. Jumalast kaugel ei saa me enam isegi üksteist armastada. Ja evangeelium kirjeldab seda võõrandumise olukorda kui masohhismi vormi enda suhtes:

"Pidevalt öösel ja päeval haudade vahel ja mägedel hüüdis ta ja peksis end kividega."

Alati tuleb sellistest pahedest vabastada. Keegi meist, kui me ei põe mingisugust patoloogiat, ei saa tõesti otsustada, kas haiget saada, mitte üksteist armastada. Need, kes seda kogevad, tahaksid sellest vabaneda, isegi kui nad ei tea, kuidas ja millise jõuga. Kurat ise pakub vastust:

„Hüüdes kõva häälega, ütles ta:« Mis on teil minuga, Jeesusega, Kõigekõrgema Jumala Pojaga, ühist? Ma palun teid, et Jumala nimel ärge piinake mind! ». Tegelikult ütles ta talle: «Minge, rüved vaim, selle mehe juurest!» ».

Jeesus võib meid vabastada sellest, mis meid piinab. Usk teeb kõike, mida inimlikult saame teha, et meid aidata, ja siis laseme Jumala armu abil täita seda, mida me enam ei suuda.

"Nad nägid deemonit istumas, riietatud ja terve mõistusega."