Don Luigi Maria Epicoco tänase evangeeliumi 20. jaanuari 2021 kommentaar

Tänases evangeeliumis jutustatud stseen on tõeliselt märkimisväärne. Jeesus astub sünagoogi. Nüüd on ilmne vastuoluline vastasseis kirjanike ja variseridega. Seekord ei puuduta diatribüüm aga mitte teoloogilisi diskursusi ega tõlgendusi, vaid inimese konkreetseid kannatusi:

"Seal oli üks mees, kellel oli närtsinud käsi, ja nad vaatasid teda, et näha, kas ta tegi hingamispäeval terveks ja süüdistas teda. Ta ütles närtsinud käega mehele: "Minge keskele!"

Ainult Jeesus näib selle mehe kannatusi tõsiselt võtvat. Teised on kõik mures õiguse pärast. Natuke nagu juhtub ka meil, kes kaotavad õiguse soovist entusiasmi tõttu olulise silmist. Jeesus kinnitab, et lähtepunkt peab alati olema teise näo konkreetsus. On midagi suuremat kui ükski seadus ja see on inimene. Kui see ununeb, on oht saada religioosseteks fundamentalistideks. Fundamentalism pole mitte ainult kahjulik, kui see puudutab teisi religioone, vaid on ohtlik ka siis, kui see puudutab meie usundeid. Ja me saame fundamentalistiks, kui kaotame silmist inimeste konkreetse elu, nende konkreetsed kannatused, nende konkreetse olemasolu konkreetses ajaloos ja konkreetses seisundis. Jeesus asetab inimesed kesksele kohale ja tänases evangeeliumis ei piirdu ta ainult selle tegemisega, vaid teiste küsitlemisega, alustades sellest žestist:

"Siis ta küsis neilt:" Kas hingamispäeval on lubatud teha head või halba, päästa elu või võtta see ära? " Kuid nad vaikisid. Ja nördinult nende südames kõvasti kurvastatuna ringi vaadates ütles ta sellele mehele: "Siruta käsi välja!" Ta sirutas selle välja ja käsi sai terveks. Ja variserid läksid kohe heroodlastega välja ja pidasid tema vastu nõukogu, et teda surra.

Tore oleks mõelda, kus me selles loos oleme. Kas arutleme nagu Jeesus või nagu kirjatundjad ja variserid? Ja ennekõike mõistame, et Jeesus teeb seda kõike seetõttu, et närbunud käega mees pole võõras, aga see olen mina, kas sina oled?