Väikese Anna Terradezi tervenemise ime. Jumal võidab kurjuse.

See tunnistus annab meile lootust, kus valitses vaid heitumus ja meeleheide, elu on puhkenud õitsele tänu usule meie Issandasse. Tõeline ime.

Kui väike Anna sündis, asendus rõõm tema perre kuulumisest peagi valuga, mis kaasnes kiiresti diagnoositud haigusega. Sellel oli keeruline nimi Eosinofiilne heteropaatia. Tegemist oli autoimmuunhaigusega, mistõttu ei suutnud väike tüdruk omastada ühtegi valku.

Toit oli tema jaoks mürk, allergiline praktiliselt kõige vastu, teda toideti läbi kirurgiliselt makku sisestatud sondi, sünteetilise valemiga.

Anna oli alles kolmeaastaselt sama suur kui üheksakuune beebi, vaid ime suutis ta päästa.

Arstid, tehes kõik endast oleneva, loobusid ja kui Anna sai kolmeaastaseks, saatsid nad ta koju. Nad pidid lihtsalt ootama surma saabumist.

Anna vanemad olid tulihingelised kristlased, kuid neil oli imeliste tervenemiste kohta palju eelarvamusi. Meeleheites, milles nad olid, otsisid nad mistahes võimalust seda talumatut valu vaigistada. Nad olid näljased sõna järele JUMAL.

See sündmus tahtis, et vanaema tõmbaks ühel õhtul mööblitükist välja jutlustaja, teatud Andrew Wammorki vana tolmuse karbi.

Jutlust kuuldes said Anna vanemad vaimset jõudu. Nad ammutasid nendest ususõnadest julgust. Kummalisel kombel said nad järgmisel päeval teada, et jutlustaja oli nende linnas ja nägid seda märgina.

Vaene Anna vaevles haiglavoodis elu ja surma vahel, talle oli elamiseks antud ehk kolm päeva, vanemad küsisid ikka nõusolekut, et viia ta sinna, kus jutlustaja oli.

Just siis palus Anna ema pärast lakkamatut palvetamist a Jumal anda talle märk, kui ta oma lõpmatus headuses otsustas teha ime. Tal oli kolm imelist nägemust, ühes sõitis väike Anna rõõmsalt punase kolmerattalise rattaga, teises läks ta kooli, kena roheline seljakott õlgadel. Viimases nägi ta Anna kätt isa käes, kui too teda mööda vahekäiku kõndis.

Rõõmupisarad voolasid alla Anna vanemate nägudele, kui nende ja jutlustaja palvetele vastati.

Pärast Anna viimist jutlustaja juurde järgnesid eripalved ja tänaseks on kaks neist ilusatest nägemustest teoks saanud. Kõige armsam Anna hakkas tasapisi paranema, ta naasis kõigi rõõmuks omal jalal koju. Miski pole võimatu JUMAL, kurjast saab võitu suure usuga.