Kas Issanda tulemine on peatselt toimuv? Isa Amorth vastab
Pühakiri räägib meile selgelt Jeesuse esimesest ajaloolisest tulekust, kui ta on Püha Vaimu kehastunud Neitsi Maarja üsas; ta õpetas, suri meie eest, tõusis surnuist üles ja tõusis lõpuks taevasse. Pühakiri CL räägib ka Jeesuse teisest tulekust, kui ta naaseb hiilgusesse, et saada lõplik kohtuotsus. Ta ei räägi meile vaheaegadest, isegi kui Issand on meile kinnitanud, et jääb alati meie juurde.
Vatikani dokumentide hulgas tahaksin teile meelde tuletada n. "Dei Verbumi" 4. Me võime seda väljendada mõnes kontseptsioonis: Jumal rääkis meile kõigepealt prohvetite (Vana Testament), seejärel Poja (Uus Testament) kaudu ja saatis meile Püha Vaimu, kes viib uuringu lõpule. "Enne meie Issanda Jeesuse Kristuse kuulsusrikast manifestatsiooni ei maksa oodata ühtegi teist avalikku küsitlust."
Siinkohal peame tunnistama, et seoses Kristuse teise tulekuga ei ole Jumal meile aegu ilmutanud, vaid on need endale reserveerinud. Ja me peame tunnistama, et nii evangeeliumides kui ka apokalüpsises tuleb kasutatavat keelt tõlgendada selle kirjandusžanri põhjal, mida nimetatakse täpselt "apokalüptivaks" (see tähendab, et see annab ka otseseid fakte, mis ajalooliselt leiavad aset isegi tuhandete aastate jooksul, sest näeb vaimus olevikku - andr—). Ja kui Püha Peetrus ütleb meile selgesõnaliselt, et Issanda jaoks on "üks päev nagu tuhat aastat" (2Pt 3,8), siis ei saa me aegade kohta midagi järeldada.
Samuti on tõsi, et kasutatava keele praktilised eesmärgid on selged: vajadus valvsuse järele, olla alati valmis; muutmise kiireloomulisus ja kindel ootus. Et rõhutada ühelt poolt vajadust olla "alati valmis" ja teiselt poolt Parousia hetke (see tähendab Kristuse teise tuleku) hetke konfidentsiaalsust, on evangeeliumides (vrd Mt 24,3) leitud kokku segatuna kaks fakti: üks lähedane (Jeruusalemma hävitamine) ja tundmatu küpsusega maailm (maailma lõpp). Ma leian, et isegi meie individuaalses elus on midagi sarnast, kui mõelda kahele faktile: meie isiklik surm ja Parousia.
Seetõttu oleme ettevaatlikud, kui kuuleme privaatsõnumeid või konkreetseid tõlgendusi, mis meile viitavad. Issand ei räägi kunagi selleks, et meid hirmutada, vaid kutsub meid tagasi. Ja ta ei räägi kunagi meie uudishimu rahuldamiseks, vaid selleks, et suruda meid elumuutuse poole. Meie, meeste, janu on hoopis uudishimu, mitte pöördumise järele. Sel põhjusel otsime pimestamist ja otsime peatset uuendust, nagu tessalooniklased juba Püha Pauluse ajal tegid (1 ptk 5; 2 pt 3).
"Siin ma tulen varakult - Maranathà (st: tule, Issand Jeesus)" lõpeb sellega apokalüpsis, võttes kokku hoiaku, mis kristlasel peab olema. See on enesekindla ootuse hoiak Jumalale oma tegevuse pakkumisel; ja pideva valmisoleku suhtumine Issanda vastuvõtmiseks alati, kui ta tuleb.
Don Gabriel Amorth