Kes on mittepraktiseerivad usklikud? Mis sunnib usklikke oma usku mitte ellu viima?
Täna räägime palju arutatud ja vastuolulisel teemal: i mittepraktiseerivad usklikud. Kuidas saab uskuda Jumalasse ja mitte tahta temaga suhelda? Proovime selle valiku tähendust paremini mõista, kui see nii on.
Mis sunnib usklikke mitte harjutama
Olla mittepraktiseeriv usklik on üks kondisioon mis iseloomustab paljusid inimesi tänapäeva maailmas. See termin viitab neile, kes identifitseerivad end teatud religiooni liikmetena, kuid kes nad ei rakenda seda praktikas regulaarselt selle usu põhimõtteid ja ettekirjutusi. Kuigi nad on usklikud, ei osale nad usupraktikas ega käi kirikus.
Le põhjustel neid võib olla palju ja isiklikud. Mõned võisid kaotada huvi või usaldus usuorganisatsioonis, kuhu nad kuuluvad, leides, et kogukond või õpetus ei peegelda enam nende ideid ega väärtusi. Nad võivad sama hästi olla mõjutatud kaasaegse ühiskonna poolt, mis viib isiklikuma ja privaatsema vaimsuse otsingutele.
Teisi mittepraktiseerivaid usklikke võib mõjutada ajapuudus töö- või perekondlike kohustuste tõttu või alates muud huvid mis võtavad suure osa nende ajast ja mõtetest. Seal kiire elu sageli sunnib inimesi tegema kõige praktilisemaid ja kasulikumaid asju, jättes tähelepanuta vaimse aspekti.
Mittepraktiseeriv usklik olemine ei pruugi aga tähendada, et usk ja vaimsus on tähelepanuta jäetud või eitatud täielikult. Nende usk võib avalduda läbi mõtlemishetkede, preghiera või privaatne meditatsioon.
Samuti ei pea see olek tingimata tõuke tagasi lükkama täiesti igasugune religioosne praktika. Mõnikord võivad need inimesed osaleda erilistel puhkudel, nagu pulmad, matused või usupühad, usuteenistustel või rituaalidel. Nende osalus on aga juhuslik ja mitte pidev.
La madonna, Medjugorjes, ei defineeri mitteusklikke, vaid lihtsalt neid, kes pole veel Jumala armastust kogenud. praktikud kui nad kogevad Tema Armastust ja tunnevad end armastatuna, tahavad nad olla koos Temaga, kohtuda Temaga ja tunda Teda alati lähedal.