Kas pihtimus hirmutab sind? Sellepärast ei pea te seda tegema

Pole pattu, mida Issand ei saaks andeks anda; pihtimine on Issanda halastuse koht, mis stimuleerib meid head tegema.
Pihtimissakrament on kõigi jaoks keeruline ja kui leiame endas jõudu anda oma süda Isale, tunneme end teistmoodi, ülestõusnuna. Ilma selle kogemuseta kristlikus elus ei saa hakkama
sest tehtud pattude andeksandmine pole midagi, mida inimene saaks endale anda. Keegi ei saa öelda: "Ma annan oma patud andeks".

Andestus on kingitus, see on Püha Vaimu kingitus, kes täidab meid armuga, mis voolab lakkamatult ristilöödud Kristuse avatud südamest. Rahu ja isikliku leppimise kogemus, mis aga just seetõttu, et seda elatakse kirikus, omandab sotsiaalse ja kogukondliku väärtuse. Igaühe meist patud on ka vendade, Kiriku vastu. Iga hea tegevus, mida me teeme, tekitab head, nii nagu iga kurja tegevus toidab kurja. Seetõttu on hädavajalik paluda andestust ka vendadelt, mitte ainult üksikult.

Tunnistades loob andestamise üksus meie sisemuses rahu, mis ulatub nii meie vendade, kiriku, maailma kui ka inimesteni, kelle ees me ei suuda raskuste tõttu kunagi kunagi vabandada. Pihtimisele lähenemise probleem tuleneb sageli vajadusest kasutada teise inimese religioosset mõtisklust. Tegelikult imestatakse, miks ei saa otse Jumalale tunnistada. Kindlasti oleks see lihtsam.

Ometi väljendub isiklikus kohtumises kiriku preestriga Jeesuse soov kohtuda igaühega isiklikult. Jeesuse kuulamine, kes vabastab meid oma vigadest, annab tervendava armu e
leevendab patukoormat. Pihtimise ajal ei esinda preester mitte ainult Jumalat, vaid kogu kogukonda, kes kuulab
liigutas oma meeleparandust, mis tõmbab teda lähedale, mis lohutab teda ja saadab pöördumise teele. Mõnikord on aga häbi tehtud pattude väljaütlemisel suur. Kuid tuleb ka öelda, et häbi on hea, sest see alandab meid. Me ei pea kartma
Me peame selle võitma. Me peame jätma ruumi Issanda armastusele, kes meid otsib, et tema andestuses saaksime leida ennast ja teda.