Hinge rõõm puhastusest väljatulekul

Hing hindab pärast nii palju armastusega kannatanud valusid, kehast ja maailmast väljas olemist tohutult Jumalat, Ülimat head, ülimat pühadust, ülimat headust ning teda tervitab Jumal lõpmatu armastusega, kirjeldamatu rõõmu omaksvõtmisel. Hing vallutab taevase Kodumaa Paradiisi kogu igavikuks.
Ükski inimmõistus ei suuda ette kujutada ega kirjeldada selle õnnistatud tunni väljasaatmist, kus lepitusega puhastatud hing lendab sellest taevasse, puhas nagu siis, kui Jumal selle lõi, ja õnnelik, et tunneb end igavesti ülimana oma Ülimani noh, õnne ja rahu ookeanis.
Ükski maine võrdlus pole meile idee saamiseks piisav.
Pagulane, kes naaseb pärast pikka eemalolekut kodumaale, näeb taas oma sünnimaad ja võtab rõõmu täis omaks vabaduse ja rahu taastamise kallimad inimesed; haige inimene, kes täielikult restaureerinud oma kodu toad üle vaatab ja aktiivse elu rahulikkust taastab, ei saa meile isegi anda kahvatut aimu hinge kuulsusrikka ja piduliku naasmise juurest Jumala juurde ning igavesest elurõõmust, mis ei võib rohkem eksida. Proovime saada sellest kahvatu idee, suruda end elama pühad, tervitama elu valusid täiuslikus ühenduses jumaliku tahtega ja suurendama oma teeneid, kasutades ära kõiki rikkusi, mida Jeesus meile kirikus annab.
Puhastusala valude sama intensiivsus võib panna meid kahvatult arvama, kui suur on hinge rõõm, kes vabanes Paradiisi, sest igat maist rõõmu mõõdab valu. Samuti ei saa te tunda klaasi külma veega rahulolu, kui teil pole janu, maitsva toidu täiskõhutunnet, kui te pole näljane; rõõmu rahulikust puhkusest, kui te pole väsinud.
Seetõttu hing, kes on püsivas ja piinavas õnneootuses, armastusega Jumala vastu, mis kasvab ja intensiivistub sel määral, mil see on puhastatud, puhastuse lõpus, Jumala armastava kutsega, see kiirustab Tema ja see kõik on tänulaul samade valude eest, mida ta kannatas, rohkem kui tänuväärsel haigel inimesel pole tänu, kirurgi põhjustatud valude eest.