Kiituspalve: pühendumus, millest ei tohi puududa

Palve ei ole inimese vallutamine.

See on kingitus.

Palve ei teki siis, kui ma "tahan" palvetada.

Aga kui mulle "antakse" palvetada.

Vaim on see, kes annab meile ja teeb palve võimalikuks (Rm 8,26:1; 12,3Kr XNUMX).

Palve ei ole inimeste algatus.

See saab olla ainult vastus.

Jumal on alati minust eespool. Tema sõnadega. Tema tegudega.

Ilma Jumala "väljutusteta", Tema imedeta, Tema tegudeta ei sünniks palve.

Nii jumalateenistus kui ka isiklik palve on võimalikud ainult seetõttu, et Jumal "tegi imesid", sekkus oma rahva ajalukku ja ühe Tema loodu sündmustesse.

Naatsareti Maarjal on võimalus laulda, "ülitades Issandat", ainult sellepärast, et Jumal "on teinud suuri tegusid" (Lk 1,49).

Palvematerjali pakub Saaja.

Kui poleks Tema sõna inimesele adresseeritud, Tema halastust, Tema armastuse algatust, universumi ilu, mis Tema käest välja tuleks, jääks olend vait.

Palvedialoog süttib siis, kui Jumal esitab inimesele väljakutse faktidega, „mis ta tema silme ette paneb”.

Iga meistriteos vajab tunnustust.

Loomistöös tunneb jumalik Kunstnik ise rõõmu oma tööst: "...Jumal nägi kõike, mida ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea..." (1,31. Moosese XNUMX)

Jumal naudib seda, mida ta on teinud, sest see on väga hea, väga ilus asi.

Ta on rahul, julgen öelda "üllatunud".

Töö õnnestus igati.

Ja Jumal laseb välja "oh!" imest.

Kuid Jumal ootab, et ka inimese tunnustus ja hämmastus tekiks.

Kiitus pole midagi muud kui loodu tunnustus selle eest, mida Looja on teinud.

„…Kiitke Issandat:

meie Jumalale on tore laulda,

armas on Teda kiita, nagu talle kohane...” (Psalm 147,1)

Kiitus on võimalik ainult siis, kui me laseme end Jumalal "üllatuda".

Ime on võimalik ainult siis, kui me intuiteerime, kui avastame kellegi tegevuse selles, mis on meie silme ees.

Ime eeldab vajadust peatuda, imetleda, avastada armastuse märki, õrnuse jälge, asjade pealispinna all peidus olevat ilu.

“….Ma kiidan sind, sest sa oled teinud minust nagu imelapse;

Su teod on imelised...” (Ps 139,14)

Kiitus tuleb eemaldada pühakojast ja tuua tagasi igapäevase koduelu tagasihoidlikku konteksti, kus süda kogeb Jumala sekkumist ja kohalolu eksistentsi alandlikesse sündmustesse.
Kiitus muutub seega omamoodi "argipäeva tähistamiseks", lauluks, mis lunastab üllatunud monotoonsuse, mis tühistab korduvuse, luule, mis võidab banaalsust.

"Tegemine" peab viima "nägemiseni", jooksmine peab peatuma, et teha ruumi mõtisklemisele, kiirustamine peab andma teed ekstaatilisele pausile.

Kiitmine tähendab Jumala tähistamist tavaliste žestide liturgias.

Tehke komplimente Talle, kes jätkab "hea ja ilusa asja" tegemist selles hämmastavas ja enneolematus loomingus, mis on meie igapäevaelu.

Jumalat on ilus kiita, muretsemata põhjuste väljaselgitamise pärast.
Kiitus on intuitsiooni ja spontaansuse fakt, mis eelneb igasugusele arutlusele.

See tuleneb sisemisest impulsist ja allub tasuta dünaamilisusele, mis välistab igasuguse arvutuse, igasuguse utilitaarse kaalutluse.

Ma ei saa muud üle kui nautida seda, mis Jumal on iseeneses, Tema au ja armastuse pärast, olenemata sellest, kui palju "armu" ta mulle annab.

Kiitus kujutab endast misjonikuulutuse erilist vormi.
Rohkem kui seletan Jumalat, rohkem kui esitan Teda oma mõtete ja arutlusobjektina, avaldan ja räägin oma kogemusi Tema tegevusest.

Kiituseks ei räägi ma Jumalast, kes mind veenab, vaid Jumalast, kes mind üllatab.

See ei seisne selles, et erakordsed sündmused hämmastaksid, vaid teadmine, kuidas kõige tavalisemas reaalsuses erakordset tabada.
Kõige raskem on näha just neid asju, mis meil alati silme ees on!

Psalmid: ülistuspalve suurim näide

“….. Sa oled muutnud mu itku tantsuks, mu kotiriidest kleidi rõõmurõivaks, et saaksin lakkamatult laulda. Issand, mu Jumal, ma kiidan sind igavesti…” (Psalm 30)

“….Rõõmustage, teie õiged, Issandas; Kiitus sobib püstijalu. Kiitke Issandat harfiga, laulge talle kümnekeelelise kandlega. Laulge Issandale uus laul, mängige osavalt ja tunnustavalt lüürat..." (Psalm 33)

„….. ma õnnistan Issandat igal ajal, mu kiitus alati mu huulil. Ma kiidan Issandast, alandlikud kuulaku ja rõõmustage.

Tähistage koos minuga Issandat, ülendagem koos

tema nimi..." (Psalm 34)

“….Miks sa kurvastad, mu hing, miks sa mu üle oigad? Lootus Jumalale: ma suudan Teda veel kiita,

Tema, mu palge pääste ja mu Jumal..." (Psalm 42)

“….Ma tahan laulda, ma tahan Sulle kiitust laulda: ärka, mu süda, ärka harf, kandle, tahan ärgata koitu. Ma kiidan sind rahva seas, Issand, ma laulan sulle hümne rahva seas, sest sinu headus on suur nagu taevad ja sinu ustavus kui pilved..." (Psalm 56)

“…. Jumal, sa oled mu Jumal, koidikul ma otsin sind,

mu hing januneb Sinu järele...kuna Sinu arm on rohkem väärt kui elu, siis räägivad mu huuled Sinu kiitust...” (Psalm 63)

„….Kiitke, Issanda teenijad, kiitke Issanda nime. Kiidetud olgu Issanda nimi nüüd ja igavesti. Päikese tõusust loojanguni olgu kiidetud Issanda nimi...” (Psalm 113)

„….Kiitke Issandat Tema pühamus, kiidake Teda Tema väe taevalaotuses. Kiida Teda Tema imede eest, kiitke Teda Tema tohutu suuruse eest.

Kiida teda trompetimänguga, kiida teda harfi ja lüüraga; kiida teda timpanide ja tantsudega, kiida teda keelpillidel ja flöötidel, kiida teda kõlavate taldrikutega, kiida teda helisevate taldrikutega; kiidagu iga elav inimene Issandat. Alleluia!..." (Psalm 150)