Vähihaige Diane'i lugu "Palve aitas mind, kui nad ütlesid, et mul on elada vaid 2 kuud"

See on lugu Diane, 63-aastane vähihaige, kelle arstid ütlesid, et tal on jäänud elada vaid 2 kuud. Kaks aastat hiljem räägib naine, kuidas tema elu oli, päevast päeva kogetud emotsioonidest, tugirühmadest ning perekonna ja palve lähedusest.

Ilma kõigi nende elementideta oleks Diane ilmselt alla andnud, kuid tema jaoks on elu väärtuslik kingitus ja mis siis, kui Kas sa usud saate muuta oma traagilist saatust või elada täiel rinnal seda, mis teile on jäänud.

Diane'il on diagnoositud IV staadiumi metastaatiline kopsuvähk aastal 2013. Sama aasta juulis algas 3 keemiaravi tsüklit. Sellest päevast alates on ta õppinud elama hetkes ega kaota kunagi lootust. Alguses ei seadnud ta kahtluse alla arstide diagnoosi, kes talle ainult andsid 2 kuud vana. Kuid aja jooksul hakkas ta uskuma, et igaüks võib eksida.

Umbes sel ajal hakkas ta detugirühmad, lootusrikka ja positiivse suhtumisega inimesed. Isegi teades, et nende kõigiga on elu olnud ebaõiglane, jätkasid nad naeratades ja üksteist alati julgustades.

Perekonna emotsioonid ja toetus

Enne mine voodisse, mõtle tagasi igale elatud hetkele. Ta õppis ära hindama pisiasjad, ajalehe lugemisest päikesetõusuni. Ta õppis aja jooksul ea avama comunicare koos teistega, kuulata nende vajadusi ja usaldada oma vajadusi. Kogu aeg ei peatunud hetkekski palvetadasest ta usub kindlalt Jumalasse.

Haigeks jäädes juhtub midagi erilist. The inimesed nad muudavad oma suhtumist sinusse. Või saada attenti ja kohal või nad põgenevad Tänav. Diane avastas naabrimehe, kellega ta vaevu vahetas tere hommikut, valmistas lõunat ja tegi sisseoste ning samal ajal kauaaegsed sõbrad kaduda õhku ja ei vasta enam isegi telefonile.

La pere jääb naise jaoks alatiseks vankumatu tugi, kellele ta saab alati loota ja mis täidab tema päevad rõõmu ja tavapärasusega.

Isegi kui Diane on loomult naine murelik, on õppinud surma pärast mitte muretsema, vaid kõike nautima. Niipea, kui ta hakkas end paremini tundma, kasutas ta võimalust kõndima ja end vormis hoidma ning oma üllatuseks avastas ta, et mida aeg edasi, seda pikemat teed ta läbib.

Vabal ajal pühendub ta sellele värvimine, hobi, millega ta hakkas sagedamini tegelema pärast pensionile jäämist. See aitab teda võõrandunud maailmast ja lõõgastuda. Diane tänaseni on grata sellest, mis temaga juhtus, sest ta õpetas teda seda tegema elu hindama.