Medjugorje koguduse preestri tunnistus seletamatu tervenemise kohta
25. juulil 1987 esitletakse Medjugorje koguduse kantseleis ameeriklannat, nimega Rita Klaus, kaasas abikaasa ja tema kolm last. Nad tulid Evana Cityst (Pennsylvania). Naised, kes on täis elu, väledad ja rahuliku pilguga, soovis ta palavalt koguduse isadega rääkida. Mida rohkem ta oma loos edasi käis, seda rohkem hämmastas teda kuulanud isad. Ta rääkis oma elu kõige silmatorkavamatest etappidest, mis olid olnud väga vaevatud. Järsku sai seletamatul kombel tema elu imeliseks nagu luule, õnnelik nagu kevad, rikkalik kui vilju täis sügis. Rita teab, mis temaga juhtus: ta väidab kindlameelselt, et on imekombel - Jumalaema eestpalve läbi - paranenud ravimatu haigusest, hulgiskleroosist. Kuid siin on tema lugu:
“Kavatsesin saada usuliseks ja seetõttu astusin kloostrisse. 1960. aastal hakkasin andma lubadusi, kui äkki tabasid mind leetrid, mis järk-järgult muutusid sclerosis multiplex'iks. See oli piisav põhjus kloostrist vabastamiseks. Oma haiguse tõttu ei õnnestunud mul tööd leida, välja arvatud siis, kui kolisin teise kohta, kus mind ei tuntud. Kohtasin seal oma abikaasat. Kuid ma ei rääkinud talle ka oma haigusest ja tunnistan, et ma ei olnud temas õige. See oli 1968. Minu rasedused algasid ja sellega kurjus edenes. Arstid soovitasid mul abikaasale oma haigusest teada anda. Ma tegin seda ja ta oli nii solvunud, et mõtles lahutusele. Õnneks said kõik kokku. Olin enda ja jumala pärast vallandatud ja vihane. Ma ei saanud aru, miks see õnnetus minuga juhtus.
Ühel päeval käisin palvekoosolekul, kus preester palvetas minu üle. Olin sellega nii rahul, et ka abikaasa märkas seda. Jätkasin õpetajana töötamist, vaatamata kurjuse edenemisele. Nad viisid mind ratastoolis kooli ja masside juurde. Ma ei saanud enam isegi kirjutada. Olin nagu laps, võimetu kõigest. Ööd olid minu jaoks eriti valusad. 1985. aastal süvenes kurjus niivõrd, et ma ei saanud enam isegi üksi istuda. Mu abikaasa nuttis palju, mis oli minu jaoks väga valus.
1986. aastal lugesin lugejate kokkuvõttes ettekannet Medjugorje sündmustest. Ühel õhtul lugesin Laurentini raamatut ilmumistest. Pärast lugemist mõtlesin, mida saaksin teha Jumalaema auks. Palvetasin pidevalt, kuid kindlasti mitte minu paranemise nimel, pidades seda liiga huvitavaks.
18. juunil keset ööd kuulsin häält, mis ütles mulle: "Miks te ei palveta oma paranemise pärast?" Siis hakkasin kohe niimoodi palvetama: “Kallis rahu kuninganna Madonna, ma usun, et te ilmute Medjugorje poiste juurde. Paluge oma pojal, et ta mind raviks. " Tundsin kohe, et minust voolab mingi vool ja valus kehaosades on imelik kuumus. Nii jäin magama. Ärgates ei mõelnud ma enam sellele, mida olin öösel tundnud. Tema abikaasa valmistas mind kooli. Koolis, nagu tavaliselt, oli kell 10,30 paus. Üllatuseks sain sel hetkel aru, et võin liikuda üksi, jalgadega, mida ma polnud teinud üle 8 aasta. Ma isegi ei tea, kuidas koju sain. Tahtsin oma mehele näidata, kuidas ma saaksin sõrmi liigutada. Mängisin, aga majas polnud kedagi. Olin väga ärevil. Ma ei teadnud ikka, et olen terveks tehtud! Ilma igasuguse abita tõusin ratastoolist üles. Läksin trepist üles, kaasas oli kogu meditsiinitehnika. Kummardusin jalanõude äravõtmiseks ja ... sain sel hetkel aru, et mu jalad olid ideaalselt paranenud.
Hakkasin nutma ja hüüatasin: "Mu jumal, aitäh! Aitäh, kallis Madonna! ”. Ma ei olnud veel teadlik, et olen terveks saanud. Võtsin kargud käe alla ja vaatasin jalgu. Nad olid nagu tervete inimeste omad. Hakkasin siis trepist alla jooksma, ülistades ja ülistades Jumalat. Saabumisel hüppasin rõõmu pärast nagu laps. Samuti astus ta minuga jumala kiituseks ja kui mu abikaasa ja lapsed koju naasid, olid nad jahmunud. Ma ütlesin neile: “Jeesus ja Maarja tervistasid mind. Arstid ei kuulnud uudiseid kuuldes, et olen terveks saanud. Pärast minu külastamist kuulutasid nad, et ei oska seda selgitada. Nad olid sügavalt liigutatud. Õnnistatud olgu Jumala nimi! Minu suust ei lakka see kunagi! kiitus Jumalale ja Jumalaemale. Täna õhtul osalen missaga koos teiste ustavatega, et tänada Jumalat ja Jumalaema.
Ratastoolilt vahetas Rita jalgratta, justkui oleks ta noorpõlve naasnud.