Neitsi Maarja räägib endast ja oma elust Santa Brigidas

«Ma olen taevakuninganna, Jumalaema... Kuna lapsepõlve alguses kohtusin Issandaga, olin alati tähelepanelik ja kartnud oma pääste ja kuulekuse pärast. Kui teadsin, et Jumal on minu looja ja kõigi mu tegude kohtunik, armastasin teda sügavalt; igal hetkel kartsin teda oma sõnade ja tegudega solvata. Siis, kui ma sain teada, et ta oli seaduse ja oma käsud rahvale andnud ning et ta oli nendega palju imesid teinud, otsustasin oma hinges resoluutselt mitte armastada kedagi peale tema; ja maailma asjad tegid mulle suure kibeduse. Kui sain ka teada, et Jumal lunastab maailma ja sünnib Neitsist, tundsin end liigutatud ja elavdatuna nii suurest armastusest tema vastu, et mõtlesin ainult temale ega tahtnud kedagi peale tema. Distantseerisin end nii palju kui võimalik igapäevastest vestlustest ning vanemate ja sõprade juuresolekust; Andsin vaestele kõik, mis mul oli, ja jätsin endale vaid lihtsa kleidi ja mõned asjad elamiseks. Mulle ei meeldinud midagi, mis polnud jumal. Minu südames oli lakkamatu soov elada kuni tema sünnipäevani, olla Jumalaema teenija, kuigi ma ei pidanud end selle vääriliseks. Enda sees tõotasin jääda neitsiks, kui see on Jumalale meelepärane, ja mitte midagi muud maailmas. Nüüd, kui Jumala tahe oleks olnud teistsugune, oleksin soovinud, et tema, mitte minu tahe oleks tehtud, sest ma kartsin, et ta ei saa ega taha midagi, mis mulle kasulik oleks; Seetõttu jäin ma tema tahtele alla. Kuna lähenemas oli neidude templisse viimise aeg, vastavalt seadusele, mida mu vanemad austasid, esitleti mind koos teiste tüdrukutega; sisimas mõtlesin, et Jumala jaoks pole miski võimatu; ja kuna ta teadis, et ma ei ihalda ega taha kedagi peale tema, võis ta mind neitsilikkuses hoida, kui see talle meeldis; vastasel juhul sündigu tema tahe. Olles kuulnud iga meelelaadi templis ja naasnud koju, põlesin ma veelgi rohkem Jumala armastusest ja iga päev süttis mind uus tuli ja tema uued soovid. Selle eest eksisin ma kõigist tavapärasest kaugemale, jäädes ööd ja päevad üksi, suure hirmuga, et mu suu hakkab rääkima ja et mu kõrvad kuulevad midagi, mis on vastuolus Jumala armastusega või et mu silmad näevad midagi maitsvat. Samuti kartsin, et mu vaikimine takistab mul öeldut väljendamast, ja olin ettevaatlik, et seda viga ei teeks; Olles oma südames nii mures ja pannes kogu oma lootuse Jumalale, meenus mulle äkki mõelda tohutule jumalikule jõule, kuidas inglid ja kogu loodu teda teenivad ning kui kirjeldamatu ja lõputu on tema auhiilgus. Ekstaasis nägin kolme imet: tähte, aga mitte sellist, mis taevas särab; valgus, aga mitte selline, mis maailmas paistab; ja ma tundsin parfüümi, kuid mitte nagu ürtide või mõne aromaatse aine lõhna, vaid väga magusat ja kirjeldamatut, parfüümi, mille üks olin mina; ja mul oli suur rõõm. Sel hetkel kuulsin sügavat häält, kuid see polnud inimese hääl; ja pärast seda kuuldes kartsin, et see oli illusioon. Järsku ilmus mulle ingel, kes sarnanes ilusale mehele, kuid mitte lihast ja ütles mulle: "Ma tervitan sind, täis armu ...". Olles kuulnud selle sõnu, püüdsin mõista selle tähendust või seda, miks see mind nii tervitas, sest olin veendunud, et ma ei ole väärt midagi sellist ega mingit head, mida mulle pakuti, kuid ma ei jätnud tähelepanuta tõsiasi, et Jumala jaoks polnud miski võimatu ja et ta võis minuga teha, mida soovis. Siis ütles ingel mulle teist korda: „See, kes sinust on sündinud, on püha ja teda kutsutakse Jumala Pojaks (vrd. Lk 2); ja tema tahe sündigu." Ma ei arvanud, et olen seda väärt ja ma ei küsinud inglilt, miks või millal see mõistatus täitub; sellegipoolest uurisin, kuidas see juhtuma hakkab, kuna ma ei olnud vääriline olema Issanda Ema ja ma ei tundnud inimest; kui olin need sõnad välja öelnud, vastas ingel, et Jumala jaoks pole miski võimatu ja et iga tema soov täitub. Pärast ingli kuulmist tundsin tohutut soovi olla Jumalaema ja tundsin, et mind täidab suur armastus; mu hing rääkis piiritu võrreldamatu armastusega. Sellepärast ütlesin sõnad: "Sinu tahtmine sündigu minus." Nende sõnade peale eostus Jumala Poeg kohe mu üsas; mu hing tundis kirjeldamatut rõõmu ja kõik mu kehaliikmed hüppasid. Hoidsin seda endas ja kandsin ilma valu, raskustundeta, ebamugavustundeta; Ma alandasin end kõiges, teades, et see, keda ma endas kannan, on kõikvõimas. Kui ma ta sünnitasin, sünnitasin ta ilma valudeta ja patuta, nagu olin ta eostanud, kuid sellise rõõmuga vaimust ja kehast, et mu jalad peaaegu ei puudutanud maad. Ja nagu ta sisenes kõigisse mu jäsemetesse mu hinge universaalse rõõmuga, nii tuli ta välja minu neitsilikkust kahjustamata, samal ajal kui mu jäsemed ja mu hing värisesid kirjeldamatust rõõmust. Tema ilu mõeldes ja imetledes täitus mu hing rõõmust, sest teadsin, et ma pole sellist Poega väärt. Kui ma vaatasin tema käsi ja jalgu, kuhu naelad sisse lüüakse, kui ma olin tundnud, et prohvetite sõnul lüüakse ta risti, siis mu silmad sulasid pisaratest ja kurbus rebis mu südant. Ja kui mu Poeg nägi mind nii lohutatuna ja pisaratena, oli ta väga kurb. Aga kui ma mõtlesin jumalikule väele, lohutasin end taas, sest teadsin, et Jumal tahab seda ja et ennustuste täitumisel on otstarbekas; siis ühitasin oma tahte tema tahtega; nii et mu valu ühines alati rõõmuga ».