paavst Franciscuse täielik homilia erakordsele Urbi et Orbile

"Kui õhtu on kätte jõudnud" (Mk 4:35). Äsjakuuldud evangeeliumi lõik algab niimoodi. Nüüd on juba mitu nädalat olnud õhtu. Meie väljakutele, tänavatele ja linnadesse on kogunenud tihe pimedus; see on võtnud üle meie elu, täites kõik kõrvulukustava vaikuse ja ahastava tühjusega, mis peatab kõik möödumisel; tunneme seda õhus, märkame inimeste žestides, nende pilk annab nad ära. Oleme hirmul ja eksinud. Nagu evangeeliumi jüngrid, tabas meid ka ootamatu ja rahutu torm. Mõistsime, et oleme ühes paadis, kõik habras ja desorienteeritud, kuid samas olulised ja vajalikud, kõik kutsusime koos aerutama, igaüks peab teist lohutama. Selles paadis ... me kõik oleme. Täpselt nagu need jüngrid, kes rääkisid ärevalt ühel häälel, öeldes: "Me sureme" (s 38),

Selles loos on lihtne ennast ära tunda. Raskem on mõista Jeesuse suhtumist. Kuigi tema jüngrid on üsna ärevil ja meeleheitel, on ta ahtris, selles paadi osas, mis kõigepealt upub. Ja mida see teeb? Tormist hoolimata magab ta rahulikult, usaldades Isa; see on ainus kord evangeeliumides, kui näeme Jeesust magamas. Ärgates pöördub ta pärast tuule ja vee rahustamist jüngrite poole etteheitva häälega: „Miks te kardate? Kas sul pole usku? "(V. 40).

Proovime aru saada. Milles seisneb jüngrite vähene usk, erinevalt Jeesuse usaldusest? Nad polnud lakanud temasse uskumast; tegelikult nad kutsusid ta. Kuid vaatame, kuidas nad seda nimetavad: "Meister, kas sa ei hooli sellest, kas me hukkume?" (s 38). Sind ei huvita: nad arvavad, et Jeesus pole nende vastu huvitatud, neid ei huvita. Üks asi, mis teeb meile ja meie peredele kõige rohkem haiget, kui kuuleme inimesi ütlemas: "Kas sa ei hooli minust?" See on fraas, mis valutab ja vallandab tormid meie südames. See oleks raputanud ka Jeesust, sest tema hoolib meist enam kui keegi teine. Tõepoolest, kui nad on ta kutsunud, päästab ta oma jüngrid heidutusest.

Torm paljastab meie haavatavuse ja paljastab need valed ja üleliigsed kindlused, mille ümber oleme oma igapäevased programmid, projektid, harjumused ja prioriteedid üles ehitanud. See näitab meile, kuidas oleme lubanud, et asjad, mis meie elu ja kogukonda kasvatavad, toetavad ja tugevdavad, muutuvad igavaks ja nõrgaks. Torm paljastab kõik meie pakendatud ideed ja unustuse sellest, mis toidab meie inimeste hinge; kõik need katsed, mis tuimastavad meid mõtlemise ja tegutsemisviisidega, mis meid eeldatavalt "päästavad", kuid osutuvad selle asemel võimatuks kontakti saada meie juurtega ja hoida elus nende mälestust, kes eelnesid meile. Jätame end antikehadest, mida me vajame, et silmitsi seista raskustega.

Selles tormis on langenud nende stereotüüpide fassaad, millega me oma ego varjame, muretsedes alati oma kuvandi pärast, avastades taas, et (õnnistatud) ühine kuuluvus, millest me ei saa ilma jääda: meie kuuluvus vendadena ja õed.

"Miks sa kardad? Kas sul pole usku? „Issand, sinu see õhtu sõna mõjutab meid ja mõjutab meid kõiki. Selles maailmas, mida sa armastad rohkem kui meid, oleme meeletu kiirusega edasi liikunud, tundes end võimsa ja võimelisena kõike tegema. Kasumahnus, meid köidavad asjad ja köidab kiirustamine. Me ei ole peatunud teie etteheites meie vastu, meid pole raputanud sõjad ega ülekohtud kogu maailmas ega kuulnud vaeste ega oma haige planeedi hüüdu. Jätkasime sellest hoolimata, mõeldes, et jääme haiges maailmas terveks. Nüüd, kui oleme tormises meres, palume teid: "Ärka üles, issand!"

"Miks sa kardad? Kas sul pole usku? „Issand, sa kutsud meid, kutsud meid usule. Mis pole niivõrd uskumine, et olete olemas, vaid see, et tullakse teie juurde ja usaldatakse teid. See paastuaeg kõlab kiirustades: "Pöördu tagasi!", "Naaske kogu südamest minu juurde" (Joel 2:12). Kutsute meid üles võtma seda kohtuprotsessi kui valitud hetke. See pole teie kohtumõistmise aeg, vaid meie kohtumõistmise aeg: aeg valida, mis on oluline ja mis möödub, aeg eraldada vajalik sellest, mis mitte. On aeg saada meie elu tagasi teele, issandale ja teistele. Võime otsida teekonnalt paljusid eeskujulikke kaaslasi, kes küll ehmunud, reageerisid sellega, et andsid oma elu. See on Vaimu tugevus, mis on välja valatud ja vormitud julgeks ja heldeks enesesalgamiseks. See on elu Vaimus, mis suudab lunastada, täiustada ja näidata, kuidas meie elu põimub ja toetab tavaline - sageli unustatud - inimene, kes ei ilmu ajalehtede ja ajakirjade pealkirjades ega viimase saate suurtel podiumidel, kuid kes kahtlemata need päevad kirjutavad meie aja määravaid sündmusi: arstid, õed, supermarketite töötajad, koristajad, hooldajad, transporditeenuste pakkujad, korrakaitseorganid ja vabatahtlikud, vabatahtlikud, preestrid, usulised mehed ja naised ning veel paljud teised, kes nad said aru, et keegi ei saavuta üksi lunastust. Nii paljude kannatuste ees, kus hinnatakse meie rahvaste ehtsat arengut, kogeme Jeesuse preestripalvet: "Olgu nad kõik üks" (Jh 17:21). Kui palju inimesi kasutab iga päev kannatlikkust ja pakub lootust, hoolitsedes selle eest, et mitte külvata paanikat, vaid jagatud vastutust. Kui palju isasid, emasid, vanavanemaid ja õpetajaid näitavad meie lastele väikeste igapäevaste žestidega, kuidas kriisiga toime tulla ja oma toimetulekut kohandada, üles otsida ja palvet julgustada. Kui paljud palvetavad, pakuvad ja paluvad kõigi heaks. Palve ja vaikne teenistus: need on meie võidukad relvad.

"Miks sa kardad? Teil pole usku "? Usk algab siis, kui mõistame, et vajame päästet. Me ei ole isemajandavad; me üksi asutajad: meil on vaja Issandat, nagu iidsetel navigaatoritel oli vaja tähti. Kutsume Jeesust oma elu paatidesse. Anname talle oma hirmud üle, et ta saaks need vallutada. Nagu jüngrid, kogeme ka seda, et tema pardal ei toimu laevahuku. Sest see on Jumala tugevus: pöörata kõik, mis meiega juhtub, headeks, isegi halbadeks. Too rahu meie tormidesse, sest koos Jumalaga ei sure elu kunagi.

Issand palub meid ja kutsub meie tormi keskel üles äratama ja ellu viima selle solidaarsuse ja lootuse, mis on võimeline andma jõudu, tuge ja tähendust nendele tundidele, kui kõik näib kõikuvat. Issand ärkab meie ülestõusmispühade usu äratamiseks ja taaselustamiseks. Meil on ankur: tema ristiga oleme päästetud. Meil on rool: tema ristiga oleme lunastatud. Meil on lootus: tema ristiga oleme terveks saanud ja omaks võetud, nii et miski ega keegi ei saa meid tema lunastavast armastusest lahutada. Keset eraldatust, kui me kannatame helluse puudumise ja kohtumisvõimaluste puudumise tõttu ning kogeme nii mõnegi asja kaotamist, kuuleme taas teadet, mis meid päästab: ta on üles tõusnud ja elab meie poolel. Issand palub meil ristilt taasavastada meid ootav elu, vaadata pilku nende poole, kes meie poole vaatavad, tugevdada, tunnustada ja soosida meis elavat armu. Ärgem kustutagem lainetavat leeki (vrd Is 42: 3), mis kunagi ei kõigu, ja laske lootusel taas süttida.

Tema risti omaksvõtmine tähendab julguse leidmist, et haarata kõik praeguse aja raskused, loobudes hetkeks oma entusiasmist võimu ja omaduste vastu, et teha ruumi loovusele, mida ainult Vaim suudab inspireerida. See tähendab julguse leidmist ruumide loomiseks, kus igaüks saab ära tunda, et teda kutsutakse, ja lubada uusi külalislahkuse, vendluse ja solidaarsuse vorme. Tema ristiga oleme päästetud lootust omaks võtma ja laskma sellel tugevdada ning toetada kõiki meetmeid ja kõiki võimalikke viise, mis aitavad meil end ja teisi kaitsta. Issanda embamine lootuse omaksvõtmiseks: see on usu tugevus, mis vabastab meid hirmust ja annab lootust.

"Miks sa kardad? Teil pole usku "? Kallid vennad ja õed, sellest kohast, mis räägib Peetruse kindlast usust, tahaksin täna õhtul teid kõiki usaldada Issanda poole Maarja, Rahva Tervise ja Tormise mere Tähe eestpalve kaudu. Sellest Rooma ja kogu maailma haaravast sammaskäigust laskugu Jumala õnnistus teile lohutava embusena. Issand, õnnistagu sind maailm, anna tervist meie kehale ja lohuta meie südant. Te palute meil mitte karta. Ometi on meie usk nõrk ja me kardame. Kuid sina, Issand, ei jäta meid tormi armu. Öelge meile uuesti: "Ärge kartke" (Mt 28: 5). Ja me koos Peetrusega "projitseerime kõik oma mured teie peale, nii et te muretsete meie pärast" (vrd 1 Pt 5: 7).