Marija Medjugorjest: Jumalaema rääkis meile just seda oma sõnumites ...

MB: Proua Pavlovic, alustame nende kuude traagilistest sündmustest. Kus see oli, kui kaks New Yorgi torni hävitati?

Marija.: Ma olin just naasmas Ameerikast, kuhu olin läinud konverentsile. Minu juures oli New Yorgist pärit katoliiklane ajakirjanik, kes ütles mulle: need katastroofid juhtuvad meid äratama, et Jumalale lähemale tuua. Ma tegin tema üle nalja. Ma ütlesin talle: sa oled liiga katastroofiline, ära näe nii musta.

MB: Kas te ei muretse?

Marija.: Ma tean, et Jumalaema annab meile alati lootust. 26. juunil 1981 nuttis ta kolmandal ilmumisel ja palus rahu palvetada. Ta ütles mulle (sel päeval ilmus ta ainult Marijale, toim.), Et palve ja paastumisega saab sõda ära hoida.

MB: Kas keegi teist Jugoslaavias ei mõelnud sel hetkel sõjale?

Marija: Aga ei! Mis sõda? Tito surmast oli möödunud aasta. Kommunism oli tugev, olukord oli kontrolli all. Keegi ei osanud arvata, et Balkanil tuleb sõda.

MB: Nii et see oli teie jaoks arusaamatu sõnum?

Marija: Arusaamatu. Sain sellest aru alles kümme aastat hiljem. 25. juunil 1991, Medjugorjes toimunud esimese ilmumise kümnendal aastapäeval (esimene on 24. juunil 1981, kuid 25. päeval on kõigi kuue visionääri esimese ilmumise päev, toim) kuulutati välja Horvaatia ja Sloveenia nende eraldamine Jugoslaavia Föderatsioonist. Ja järgmisel päeval, 26. juunil, täpselt kümme aastat pärast seda ilmutust, kus Jumalaema nuttis ja käskis mul rahu palvetada, tungis Serbia föderaalarmee Sloveeniasse.

MB: Kas kümme aastat tagasi, kui rääkisite võimalikust sõjast, kas nad pidasid teid hulluks?

Marija: Usun, et nii palju arste, psühhiaatreid, teolooge pole kunagi külastanud meiesuguseid nägijaid. Oleme teinud kõik võimalikud ja mõeldavad testid. Nad küsitlesid meid isegi hüpnoosi all.

MB: Kas teid külastanud psühhiaatrite hulgas oli ka mitte katoliiklasi?

Marija: Muidugi. Kõik varased arstid ei olnud katoliiklased. Üks oli kogu Jugoslaavias tuntud kommunist ja moslem dr Dzuda. Pärast meie külastamist ütles ta: „Need tüübid on rahulikud, intelligentsed, normaalsed. Hullud on need, kes nad siia tõid ”.

MB: Kas need eksamid tehti alles 1981. aastal või jätkusid?

Marija: Nad jätkasid kogu aeg kuni eelmise aastani.

MB: Mitu psühhiaatrit on teie juures käinud?

Marija: Ma ei tea ... (naerab, toim). Meie, visionäärid, viskame aeg-ajalt nalja, kui ajakirjanikud Medjugorjesse saabuvad ja küsivad meilt: kas te pole vaimuhaige? Me vastame: kui teil on dokumente, mis kuulutavad teid sama mõistlikuks kui meil, tulge siia tagasi ja arutame.

MB: Kas keegi on spekuleerinud, et ilmingud on hallutsinatsioonid?

Marija: Ei, see on võimatu. Hallutsinatsioon on individuaalne, mitte kollektiivne nähtus. Ja meid on kuus. Tänu jumalale, Jumalaema kutsus meid
kuuega.

MB: Kuidas tundsite end, kui nägite, et Jeesuse-sugused katoliku ajalehed ründasid teid?

Marija: Minu jaoks oli šokk, kui nägin, et ajakirjanik võib kirjutada teatud asju ilma, et ta üritaks meist keegi teada saada, süveneda ja kohtuda. Ometi olen Monzas, ta poleks tohtinud läbida tuhat kilomeetrit.

MB: Kuid peate olema hinnanud, et mitte kõik ei saa teid uskuda, eks?

Marija: Muidugi on normaalne, et kõigil on vabadus uskuda või mitte. Kuid katoliku ajakirjanikult, arvestades kiriku mõistlikkust, poleks ma sellist käitumist oodanud.

MB: Kirik ei ole veel ilmutusi tunnustanud. Kas see on teie jaoks probleem?

Marija: Ei, sest kirik on alati nii käitunud. Niikaua kui ilmingud jätkuvad, ei saa ta ennast välja öelda.

MB: Kui kaua üks teie igapäevane esinemine kestab?

Marija: Viis, kuus minutit. Pikim ilmumine kestis kaks tundi.

MB: Kas näete "La" alati sama?
Marija: Alati sama. Nagu tavaline inimene, kes minuga räägib, ja mida saame ka katsuda.

MB: Paljud vaidlevad vastu: Medjugorje ustavad järgivad sõnumeid, mida te seostate rohkem kui Püha Pühakiri.

Marija: Kuid Jumalaema rääkis oma sõnumites meile täpselt nii: „Pange Püha Pühakiri oma kodudes esile ja lugege neid iga päev”. Nad ütlevad meile ka, et me jumaldame Jumalat ja mitte Jumalat. See on ka absurd: Jumalaema ei tee midagi muud, kui käsib meil panna Jumal oma elus esikohale. Ja see käsib meil jääda kirikusse, kogudustesse. Neist, kes tulevad tagasi Medjugorjest, ei saa Medjugorje apostleid: neist saab koguduste sammas.

MB: Samuti on vastu, et teie viidatud Jumalaema sõnumid on üsna korduvad: palvetage, kiiresti.

Marija: Ilmselt leidis ta meid kõva peaga. Ilmselt tahab ta meid üles äratada, sest täna palvetame vähe ja elus ei sea me Jumalat esikohale, vaid muid asju: karjäär, raha ...

MB: Mitte keegi teist ei saanud preestriks ega nunnaks. Teist viis abiellusid. Kas see tähendab, et tänapäeval on oluline kristlike perede olemasolu?

Marija: Mitu aastat arvasin, et minust saab nunn. Olin hakanud kloostris käima, soov sisse astuda oli väga suur. Aga ülemuse ema ütles mulle: Marija, kui sa tahad tulla, siis oled teretulnud; kuid kui piiskop otsustab, et te ei tohi enam Medjugorjest rääkida, peate kuuletuma. Sel hetkel hakkasin mõtlema, et võib-olla oli minu kutsumus tunnistada, mida ma nägin ja kuulsin, ja et ma võisin otsida pühaduse teed ka väljaspool kloostrit.

MB: Mis on teie jaoks pühadus?

Marija: Elan oma igapäevaelu hästi. Paremaks emaks ja paremaks pruudiks saamine.

MB: Proua Pavlovic, võib öelda, et te ei pea uskuma: teate küll. Kas sa ikka kardad midagi?

Marija: Hirm on alati olemas. Aga ma oskan arutleda. Ma ütlen: jumal tänatud, mul on usku. Ja ma tean, et Jumalaema aitab meid alati rasketel hetkedel.

MB: Kas see on keeruline aeg?

Marija: Ma ei arva seda. Näen, et maailm kannatab paljude asjade all: sõda, haigused, nälg. Kuid näen ka seda, et Jumal annab meile nii palju erakordset abi, nagu näiteks igapäevased ilmutused mulle, Vickale ja Ivanile. Ja ma tean, et palve võib teha kõike. Kui pärast esimesi ilmumisi ütlesime, et Jumalaema kutsus meid iga päev ja paastult roosikrantsi lugema, tundus meile meeldivat öelda? põlvkondi. Ent kui sõda algas, saime aru, miks Jumalaema käskis meil rahu palvetada. Ja oleme näinud näiteks seda, et Splitis, kus peapiiskop oli Medjugorje sõnumi kohe vastu võtnud ja rahu palvetanud, sõda ei tulnud.
Minu jaoks on see ime, ütles peapiiskop. Üks ütleb: mida saab rosaarium teha? mitte midagi. Kuid me ütleme igal õhtul koos lastega roosikrantsi nende vaeste inimeste jaoks, kes surevad Afganistanis, ning surnutele New Yorgis ja Washingtonis. Ja ma usun palve jõusse.

MB: Kas see on Medjugorje sõnumi keskmes? Uuesti palve tähtsus?

Marija: Jah, aga mitte ainult. Jumalaema ütleb meile ka, et sõda on minu südames, kui mul pole Jumalat, sest ainult Jumalast saab rahu. Samuti ütleb see meile, et sõda pole mitte ainult seal, kus visatakse pomme, vaid ka näiteks lagunevates perekondades. Ta käsib meil osaleda missal, tunnistada üles, valida vaimne juht, muuta oma elu, armastada ligimest. Ja see näitab meile selgelt, mis on patt, sest tänapäeva maailm on kaotanud teadlikkuse sellest, mis on hea ja mis halb. Ma mõtlen näiteks sellele, kui palju naisi katkestab, teadmata, mida nad teevad, sest tänapäeva kultuur paneb neid uskuma, et see pole halb.

MB: Praegu usuvad paljud, et on maailmasõja äärel.

Marija: Ma ütlen, et Jumalaema annab meile võimaluse paremaks maailmaks. Näiteks Mirjanale ütles ta, et ei karda palju lapsi. Ta ei öelnud: ära lapsi saada, sest tuleb sõda. Ta ütles meile, et kui hakkame väikestes igapäevastes asjades paremaks minema, on kogu maailm parem.

MB: Paljud kardavad islami. Kas see on tõesti agressiivne religioon?

Marija: Ma elasin maal, mis on sajandeid läbi teinud Ottomani võimu. Ja isegi viimase kümne aasta jooksul pole me horvaadid kannatanud serblaste, vaid moslemite suurimat hävingut. Samuti võin arvata, et tänased sündmused võivad avada meie silmad teatud islami riskidele. Aga ma ei taha tulle kütust lisada. Ma ei ole ususõdade poolt. Jumalaema ütleb meile, et ta on kõigi ema, vahet tegemata. Ja nägijana ütlen: me ei tohi midagi karta, sest Jumal juhib alati ajalugu. Ka täna.