Meditatsioon: vastamisi ristiga julguse ja armastusega

Meditatsioon: vastamisi ristiga julguse ja armastusega: samal ajal kui Jeesus tõusis üles a Jeruusalemma, võttis kaksteist jüngrit üksi ja ütles neile reisi ajal: "Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja Inimese Poeg antakse ülempreestritele ja kirjatundjatele üle ning nad mõistavad ta surma ja annavad üle. paganatele, et teda saaks mõnitada, nuhtida ja lüüa risti ning ta tõuseks kolmandal päeval üles “. Matteuse 20: 17–19

Milline vestlus see pidi olema! Sel ajal, kui Jeesus vahetult enne esimest püha nädalat kaheteistkümnega Jeruusalemma sõitis, rääkis Jeesus avalikult ja selgelt sellest, mis teda Jeruusalemmas ees ootab. Kujutage ette, mida jüngrid. Paljuski oleks neil olnud sel ajal liiga palju aru saada. Paljuski eelistasid jüngrid Jeesuse öeldut mitte kuulata. Kuid Jeesus teadis, et neil on vaja seda rasket tõde kuulda, eriti kui ristilöömise aeg läheneb.

Sageli on kogu evangeeliumisõnum keeruline aktsepteerima. Seda seetõttu, et kogu evangeeliumi sõnum näitab meile alati keskmes olevat Ristiohverdust. Ohvriarmastust ja Risti täielikku omaksvõttu tuleb näha, mõista, armastada, täielikult omaks võtta ja enesekindlalt kuulutada. Aga kuidas seda tehakse? Alustame oma Issandast endast.

Jeesus ta ei kartnud tõde. Ta teadis, et tema kannatused ja surm on peatsed ning ta on valmis ja valmis selle tõe kõhklemata vastu võtma. Ta ei näinud oma risti negatiivses valguses. Ta pidas seda tragöödiaks, mida tuli vältida. Ta lasi hirmul end heidutada. Selle asemel vaatas Jeesus oma eelseisvaid kannatusi tõe valguses. Ta nägi oma kannatusi ja surma kui hiilgavat armastust, mida ta varsti pakub, ja seetõttu ei kartnud ta mitte ainult neid kannatusi omaks võtta, vaid ka rääkida neist enesekindlalt ja julgelt.

Meditatsioon: vastamisi ristiga julguse ja armastusega: meid kutsutakse oma elus jäljendama Jeesuse julgust ja armastust iga kord, kui peame millegagi silmitsi seisma raske elus. Kui see juhtub, on mõned kõige levinumad kiusatused vihastavad raskuste pärast või otsivad võimalusi seda vältida või süüdistavad teisi või annavad alla meeleheitele jms. Aktiveeritakse arvukalt toimetulekumehhanisme, mille kaudu püüame vältida meid ootavaid riste.

Aga mis juhtuks, kui me võtaksime selle asemel eeskuju meie Issand? Mis oleks, kui seisaksime iga ootel risti silmitsi armastuse, julguse ja vabatahtliku kallistusega? Mis oleks, kui väljapääsu otsimise asemel otsiksime nii-öelda sissepääsu? See tähendab, et me oleme otsinud viisi, kuidas oma kannatused omaks võtta ohverdav, kõhklemata, imiteerides Jeesuse ristist embamist. Igal elu ristil on potentsiaal saada meie ja teiste elu suure armu vahendiks. Seepärast tuleb armu ja igaviku seisukohast ristid omaks võtta, mitte neid varjata ega needa.

Mõtle, täna raskuste kohta, millega silmitsi seisate. Kas näete seda samamoodi nagu Jeesus? Kas näete igat teile antud risti ohvriarmastuse võimalusena? Kas olete võimeline seda lootuse ja usaldusega tervitama, teades, et Jumal saab sellest kasu? Püüdke jäljendada meie Issandat, haarates rõõmsalt teie ees seisvaid raskusi ja need ristid jagavad ülestõusmist lõpuks meie Issandaga.

Mu kannatav Issand, sa võtsid Risti ülekohtu armastuse ja julgusega vabalt omaks. Olete näinud kaugemale näilisest skandaalist ja kannatustest ning muutnud teile tehtud kurja suurimaks armuteguks, mis iial teada on. Andke mulle armu jäljendada oma täiuslikku armastust ja teha seda teie endi jõu ja enesekindlusega. Jeesus, ma usun sinusse.