Päeva meditatsioon: Jumal ilmutas oma armastust Poja kaudu

Ükski inimene pole kunagi Jumalat näinud ega teda teatavaks teinud, kuid ta ise on ennast ilmutanud. Ja ta ilmutas ennast usus, millel ainuüksi on lubatud Jumalat näha. Tõepoolest, Jumal, universumi Issand ja Looja, see, kes andis kõik alguse ja korraldas kõik vastavalt korraldusele, mitte ainult ei armasta inimesi, vaid on ka pikaajaline kannatused. Ja ta oli alati selline, on ja on endiselt: armastav, hea, salliv, ustav; üksi on ta tõesti hea. Ja olles oma südames kavandanud suure ja ütlemata plaani, edastab ta selle oma Pojale üksi.
Seetõttu tundus kogu aeg, mil ta oma mõistlikku plaani saladuses hoidis ja valvas, et ta jättis meid unarusse ega mõelnud meile; kuid kui ta oma armastatud Poja kaudu avaldas ja tegi teatavaks selle, mis oli algusest peale ette valmistatud, pakkus ta meile kõigile koos: nautida tema eeliseid ning neid mõelda ja mõista. Kes meist oleks kõiki neid soove oodanud?
Pärast kõike koos Pojaga enda sees korraldamist lubas ta meil eelnimetatud ajani jääda korratu sisetunde meelevalda ning meid rõõmude ja ahnusega õigest teest välja vedada, järgides meie tahet. Ta ei tundnud kindlasti rõõmu meie pattudest, kuid talus neid; ta ei saanud isegi seda ülekohtu aega heaks kiita, kuid valmistas ette praeguse õigluse ajastu, et, tunnistades end sel ajal oma tööde tõttu selgelt elu vääriliseks, võiksime tema halastuse tõttu selle vääriliseks saada ja , pärast seda, kui oleme näidanud, et võimatu on oma jõuga tema kuningriiki siseneda, võime tema jõuga selleks võimelised.
Kui meie ebaõiglus jõudis haripunkti ja selgus, et ainult karistus ja surm valdasid neid preemiaks ning Jumala määratud aeg oli ilmutada tema armastust ja väge (või tohutut headust ja Jumala armastust!), Ei teinud ta seda ei vihanud meid ega lükanud tagasi ega maksnud kätte. Vastupidi, ta kannatas meid kannatlikkusega. Oma halastuses võttis ta meie patud enda peale. Ta andis meie lunaraha hinnaks spontaanselt oma Poja: püha, õelate eest, süütute õelate eest, õiglaste eest ülekohtute eest, hävitamatute kadunute eest, surematute surelike eest. Mis oleks võinud meie patud kustutada, kui mitte tema õiglus? Kuidas oleksime eksinud ja õelad leidnud õigluse, kui mitte Jumala ainsas Pojas?
O armas vahetus või ütlematu looming või ettearvamatu hüvede rikkus: paljude ebaõiglus andestati õiglase eest ja ühe õiglus võttis paljude pahelisuse ära!

"Kirjast Diognètosse"