Tänane meditatsioon: Mida me anname vastutasuks Issandale kõige selle eest, mida ta meile annab?

Mis keel võiks Jumala kingitusi õigesti rõhutada? Tegelikult on nende arv nii suur, et pääseb igast nimekirjast. Nende ülevus on siis selline ja selline, et isegi üks neist peaks innustama meid doonorit lõputult tänama.
Kuid on poolehoid, millest isegi tahtmise korral ei saaks me kuidagi vaikides mööda minna. Tegelikult ei saa lubada, et ükski terve mõistuse ja mõtlemisvõimega inimene ei peaks sõnagi andma, isegi kui see on palju alla kohustuse, jumalikust jumalikust kasust, mida me peame meenutama.
Jumal lõi inimese tema näo ja sarnasuse järgi. Ta varustas teda intelligentsuse ja mõistusega, erinevalt kõigist teistest elusolenditest maa peal. See andis talle võime rõõmustada maise paradiisi hämmastava ilu üle. Ja lõpuks muutis ta suveräänseks kõigi maailma asjade üle. Pärast madu petmist, pattu langemist ning patu, surma ja viletsuste läbi ei jätnud ta olendit oma saatuse hooleks. Selle asemel andis ta talle seaduse, et aidata teda, inglitel kaitsta ja hoolitseda, ning saatis prohvetid pahed parandama ja voorust õpetama. Tühistatud karistuste ähvardustega ja kurjuse kiiruse likvideerimisega. Oma lubadustega stimuleeris ta heade alavust. Harva näitas ta selles või selles inimeses ette hea või halva elu lõplikku saatust. Ta ei tundnud mehe vastu huvi isegi siis, kui ta allus visalt oma sõnakuulmatuses. Ei, oma headuses pole Issand meid hüljanud isegi rumaluse ja jultumuse tõttu, mida me näitasime, kui põlastasime talle pakutavaid auasemeid ja tallasime oma armastust heategijana. Pigem on ta meid kutsunud surmast tagasi ja taastanud uue elu meie Issanda Jeesuse Kristuse kaudu.
Siinkohal äratab isegi kasu saamise viis veelgi suuremat imetlust: "Ehkki see on jumalikku laadi, ei pidanud ta oma võrdsust Jumalaga armukadedaks varanduseks, vaid riisus end, eeldades sulase seisundit" (Phil 2, 6-7). Ta võttis enda kanda ka meie kannatused ja võttis enda kanda meie valud, sest meie jaoks tabas teda nii, et tema haavadega saime terveks (vrd Is 53, 4-5) ja ta jälle lunastas meid needusest, saades iseendaks meie pärast. (vrd Gal 3, 13) ja ta tabas äärmiselt kurjakuulutavat surma, et viia meid tagasi kuulsusrikka elu juurde.
Ta ei rahuldunud sellega, et kutsus meid surmast tagasi ellu, vaid tegi meid ka oma jumalikkusest osavõtjateks ja valmistas meile ette igavest hiilgust, mis ületab igasuguse inimliku hinnangu.
Mida saaksime siis Issandale tagasi anda kõige eest, mis ta on meile andnud? (vrd Ps 115, 12). Ta on nii hea, et ei nõua isegi vastutasu: ta on hoopis õnnelik, et vastutasime teda oma armastusega.
Kõigele sellele mõeldes jään ma justkui hirmunult ja hämmastunult hirmust, et minu vaimukerguse või mitte millegi pärast muretsemise tõttu nõrgestab see mind Jumala armastuses ning muutub isegi Kristuse häbi ja häbi põhjuseks.