Tänane meditatsioon: Kristus on oma kirikus alati kohal

Kristus on alati kohal oma kirikus ja eriti liturgilistes toimingutes. Ta on missa ohverdamisel kohal sama palju ministri isikus: "See, kes on end kord risti ette pakkunud, pakub end endiselt preestrite teenimiseks", seda palju ja kõige kõrgemal määral armulaua liikide all. See on olemas oma voorusega sakramentides, nii et kui keegi ristib, siis ristib ka Kristus. See on tema sõnas olemas, kuna just see, kes räägib Pühakirja lugemist kirikus, räägib tema. Lõpuks on ta kohal, kui kirik palvetab ja laulab psalme, ja ta lubas: "Kui minu nimel on kogunenud kaks või kolm, seal olen nende seas" (Mt 18:20).
Selles suurepärases teoses, millega Jumalale täiuslikku au antakse ja inimesi pühitsetakse, seostub Kristus alati iseendaga Kirikuga, oma armastatud pruudiga, kes palvetab teda kui oma isandat ja tema kaudu kummardab igavesele isale.
Seetõttu peetakse liturgiat õigustatult Jeesuse Kristuse preesterluse teostamiseks; selles tähistatakse tundlike märkide abil inimese pühitsemist ja neile omal moel ning avalikku ja terviklikku kummardamist viib läbi Jeesuse Kristuse müstiline ihu, see tähendab Pea ja tema liikmed.
Seetõttu on iga liturgiline pidu, nagu preestri Kristuse ja tema ihu, mis on kirik, püha töö par excellence ning ükski muu kiriku tegevus samal viisil ja samal määral ei võrdu selle tõhususega.
Maises liturgias osaleme selle ootuses taevases, mida tähistatakse püha Jeruusalemma linnas, mille poole me kipume palveränduritena ja kus Kristus istub Jumala paremal käel pühakoja ja tõelise telgi ministrina. Laulame koos paljude taevaste kooridega Issandale hiilguse hümni; mäletades pühakuid austusega, loodame nende seisundit mingil määral jagada ja oodata päästjana meie Issanda Jeesuse Kristuse eest, kuni ta ilmub, meie elu ja me ilmume koos temaga hiilguses.
Apostelliku traditsiooni kohaselt, mis pärineb samast Kristuse ülestõusmise päevast, tähistab kirik paschal-müsteeriumit iga kaheksa päeva tagant, mida õigustatult nimetatakse "Issanda päevaks" või "pühapäevaks". Sel päeval peavad tegelikult usklikud kogunema kogunemisele, et kuulata Jumala sõna ja osaleda armulauas ning meenutada seeläbi Issanda Jeesuse kirge, ülestõusmist ja kirkust ning tänada Jumalat, kes "taastas nad elavas lootuses" Jeesuse Kristuse ülestõusmisest surnuist "(1 Pt 1, 3). Pühapäev on seega ürgne pidu, mille peab välja pakkuma ja kaasama ustavate inimeste vagadusse, et see oleks ühtlasi ka tööst rõõmu ja puhkepäev. Muid pidustusi ei tohiks sellele ette panna, välja arvatud juhul, kui neil on suur tähtsus, sest pühapäev on kogu liturgilise aasta alus ja tuum.