Tänane meditatsioon: palverändurite kiriku eshatoloogiline olemus

Kirik, kellele me kõik oleme kutsutud Kristuses Jeesuses ja milles me Jumala armu läbi pühaduse omandame, saab selle täide ainult taeva hiilguses, kui saabub kõigi asjade taastamise aeg ja koos inimkonnaga ka kogu loodu, mis on inimesega tihedalt ühendatud ja läbi tema jõuab oma lõpuni, taastatakse Kristuses täiuslikult.
Maast üles tõstetud Kristus meelitas tõepoolest kõiki endasse; surnuist üles tõusnud, saatis ta jüngritele oma eluandva Vaimu ja moodustas tema kaudu oma ihu, kiriku kui päästmise universaalset sakramenti; istudes isa paremal käel, töötab ta maailmas lakkamatult, et juhtida inimesi Kirikusse ja ühendada nende kaudu neid tihedamalt enda külge ning muuta nad osaks tema kuulsusrikkast elust, toites neid oma keha ja verega.
Nii et tõotatud taastamine, mida me ootame, on juba alanud Kristuses, edasi Püha Vaimu saatmisega ja jätkub tema kaudu kirikus, kus usu kaudu juhendatakse meid ka oma ajaliku elu tähenduse osas, samal ajal kui tulevaste kaupade lootuses viige lõpule missioon, mille Isa meile meile maailmas usaldas ja oma päästmise ellu viiksime.
Seetõttu on aja lõpp meie jaoks juba kätte jõudnud ja kosmiline uuenemine on pöördumatult sisse seatud ja teatud reaalsel moel on seda praeguses faasis oodata: tegelikult on juba maa peal kirikut kaunistatud tõeline pühadus, isegi kui see on puudulik.
Kuni aga pole ühtegi uut taevast ja uut maad, kus õiglusel on alaline kodu, kannab palverändurite kirik oma sakramentides ja institutsioonides, mis kuuluvad praegusele ajale, sellest maailmast mööduvat pilti ja elab nende seas olendid, kes seni valutavad ja kannatavad sünnitusvalude käes ning ootavad Jumala laste ilmutust.