Tänane meditatsioon: Armastuse tugevus on meis endis

Jumala armastus ei ole inimesele väljastpoolt peale surutud tegu, vaid tuleneb südamest spontaanselt nagu muud kaubad, mis reageerivad meie olemusele. Oleme teistelt õppinud, et ei naudi valgust ega soovi elust rõõmu tunda, veelgi vähem armastada oma vanemaid või oma õpetajaid. Seetõttu ei tulene Jumala armastus tõepoolest palju rohkem välimisest distsipliinist, vaid see on inimese samas loomulikus koosseisus kui idu ja looduse jõud. Inimese vaimul on võime ja ka vajadus armastada.
Õppetöö teadvustab seda tugevust, aitab seda hoolsalt viljeleda, toitu argusega toota ja viia see Jumala abiga maksimaalse täiuslikkuseni. Olete proovinud seda teed jälgida. Seda tunnistades tahame Jumala armu ja teie palvete nimel aidata kaasa sellele jumaliku armastuse sädeme elavaks muutmisele, mis on Püha Vaimu väe kaudu teie sisse peidetud.
Esiteks, ütleme, et oleme varem saanud jõudu ja võimet pidada kinni kõigist jumalikest käskudest, nii et me ei kanna neid vastumeelselt, justkui nõutakse meilt midagi, mis on suurem kui meie tugevus, ega ka kohustust maksta rohkem kui kui palju on meile antud. Niisiis, kui me neid asju õigesti kasutame, elame elu, mis on rikas kõigi vooruste poolest, ja kui neid väärkasutame, siis satume pahedesse.
Tegelikult on pahe defineeritud järgmiselt: halb ja võõras kasutamine faktide Issanda ettekirjutuste järgi, mille ta on andnud meile teha head. Vastupidi, vooruse määratlus, mida Jumal meilt soovib, on: samade võimete õige kasutamine, mis tuleneb heast südametunnistusest vastavalt Issanda volitustele.
Hea kasutamise reegel kehtib ka armastuse kingituse kohta. Oma loomulikus põhiseaduses on meil see armastusjõud ka siis, kui me ei suuda seda väliste argumentidega demonstreerida, kuid igaüks meist saab seda ise ja iseendana kogeda. Me soovime loomuliku vaistu järgi kõike head ja ilusat, ehkki mitte kõik neist ei tundu samade asjade jaoks head ja ilusad. Samamoodi tunneme me endis, isegi teadvuseta kujul, erilist kättesaadavust neile, kes on lähedased kas suguluse või kooselu kaudu, ja me võtame omaalgatuslikult siiras kiindumuses omaks need, kes teevad meile head.
Mis võiks olla imetlusväärsem kui jumalik ilu? Mis mõte on meeldivam ja pehmem kui Jumala suursugusus? Milline hinge soov on sama kuum ja tugev kui see, mille Jumal on sisendanud hinge, mis on puhastatud kogu patust ja mis ütleb siiras kiindumuses: ma olen armastusest haavatud? (vrd CTS 2, 5). Rääkimatud ja kirjeldamatud on seepärast jumaliku ilu hiilgused.