Meditatsioon tänapäeval: Jumala sõna on ammendamatu eluallikas

Kes on võimeline mõistma, Issand, ühe su sõna rikkust? See põgeneb meist palju rohkem kui me aru saame. Oleme täpselt nagu janused, kes joovad allikast. Teie sõna pakub palju erinevaid aspekte, nagu ka nende uurijad. Issand värvis oma sõna mitmesuguste iludustega, et need, kes seda uurivad, saaksid mõelda, mida nad eelistavad. Ta on kõik aarded oma sõnadesse peitnud, et igaüks meist leiaks rikkuse selles, mida ta mõtiskleb.
Tema sõna on elupuu, mis igast küljest annab teile õnnistatud vilju. See on nagu see kõrbes avatud kivi, millest sai vaimne jook igale poole igale poole. Nad sõid, ütles apostel, vaimulikku toitu ja jõid vaimset jooki (vrd 1 Kor 10: 2).
Kes puudutab ühte neist rikkustest, ei usu, et Jumala sõnas pole midagi muud peale selle, mida ta on leidnud. Mõista pigem, et ta pole suutnud sind avastada, vaid ühte asja paljude teiste seas. Pärast seda, kui olete end sõnaga rikastanud, ärge uskuge, et see sellega vaesub. Kuna te ei suuda oma rikkust ammendada, tänage selle tohutu ulatuse eest. Rõõmustage, et olete rahul olnud, kuid ärge kurvastage, et sõna rikkus ületab teid. Janune joob hea meelega, kuid teda ei kurvasta, sest ta ei saa allikat tühjendada. Allikal on parem oma janu rahuldada kui janu allikat kurnata. Kui teie janu kustutatakse, ilma et allikas oleks kuivanud, võite uuesti juua, kui seda vajate. Kui aga vedru küllastate, oleks teie võit teie ebaõnn. Tänage saadud eest ja ärge nurisege selle eest, mis jääb kasutamata. See, mille te võtsite või ära võtsite, on teie, kuid see, mis jääb, on ikkagi teie pärand. Mida te oma nõrkuse tõttu kohe saada ei saanud, võta seda muul ajal oma visadusega vastu. Ärge unustage, et tahate ühe hoobiga võtta seda, mida ei saa võtta, välja arvatud mitu korda, ja ärge eksige sellest, mida võite saada korraga ainult vähe.