Tänane meditatsioon: Jumala tõotused täidetakse Tema Poja Kristuse kaudu

Jumal pani aja oma lubadustele ja nende täitmisele. Prohvetitest Ristija Johanneseni oli lubaduste aeg; alates Ristija Johannesest kuni aja lõpuni on nende täitumise aeg.
Truu on Jumal, kes tegi ennast meie võlgnikuks mitte sellepärast, et ta meilt midagi sai, vaid seetõttu, et ta lubas meile tõeliselt suuri asju. Lubadus tundus vähe: ta soovis end siduda ka kirjaliku paktiga, justkui sidudes end meiega veksliga, et kui ta lubatut maksma hakkas, saaksime maksete järjekorda kontrollida. Seepärast oli prohvetite aeg lubaduste ennustamine.
Jumal lubas igavest pääste ja õndsat elu ilma lõputa inglite ja rikkumatu pärandi, igavese hiilguse, oma näo magususe, püha elupaiga taevas ja pärast ülestõusmise surmahirmu lõppu. Need on viimased lubadused, mille poole kogu meie vaimne pinge on suunatud: kui need oleme saavutanud, siis me enam ei otsi ega küsi enam midagi.
Kuid lubades ja ennustades tahtis Jumal ka näidata, mil viisil jõutakse lõpliku reaalsuseni. Ta lubas inimestele jumalikkust, surelikele surematust, patustele õigeksmõistmist, põlastatute ülistamist. Kuid inimestele tundus uskumatu, mida Jumal lubas: et nende surelikkuse, rikutuse, viletsuse, nõrkuse, tolmu ja tuha pärast, mis nad olid, saavad nad võrdseks Jumala inglitega. Ja et inimesed usuksid lisaks kirjaliku lepingu, soovis Jumal ka oma truuduse vahendajat. Ja ta soovis, et see poleks mitte ükski vürst ega ükski ingel ega peaingel, vaid tema ainus Poeg, et tema kaudu näidata, kuidas ta meid selle eesmärgi saavutamiseks lubas. Kuid vähe oli seda, kui Jumal tegi oma Pojast teed näitava: ta viis ta eemale, et te kõnniksite tema juhendamisel tema samal teel.
Seepärast oli vaja ennustustega ennustada, et ainus Jumala Poeg tuleb inimeste sekka, võtab inimloomuse ja saab seeläbi inimeseks ning sureb, tõuseb üles, tõuseb taevasse, istub Isa paremal käel; ta täidaks lubadusi rahvaste seas ja pärast seda täidaks ta ka lubaduse naasta, et koguda välja antud vilja, et eristada viha- ja halastusanumaid, naastes õelate juurde, mida ta ähvardanud on. , õiglastele, mida ta oli lubanud.
Seda kõike tuli ette näha, sest muidu oleks ta ehmatanud. Ja nii oodati teda lootusega, sest teda kaaluti juba usus.

Püha Augustinus, piiskop