Medjugorje: koos rosaariumiga päästame oma pered

Isa Lujbo: Rosaariumiga päästame oma pered
Isa LJUBO RIMINI KATEESIS 12. jaanuar 2007

Olen pärit Medjugorjesest ja palusin Neitsi Maarjama tulla minuga, sest üksi ilma temata ei saa ma midagi teha.

Kas on keegi, kes pole kunagi Medjugorjes käinud? (tõsta käsi) Olgu. Medjugorjes viibimine pole oluline. Tähtis on elada Medjugorje südames, eriti Jumalaema.

Nagu teate, ilmus Jumalaema daam esmakordselt Medjugorjes 24. juunil 1981 mäe otsas. Nagu visionäärid tunnistavad, ilmus madonna koos lapse Jeesuse süles. Jumalaema tuleb koos Jeesusega ja viib meid Jeesuse juurde, ta juhatab meid Jeesuse juurde, nagu ta on oma sõnumites mitu korda öelnud. Ta ilmus kuuele nägijale ja ilmub endiselt kolmele nägijale ja veel kolmele nägijale, kes ilmuvad kord aastas, kuni ilmub ainult ühele. Kuid Jumalaema ütleb: "Ma ilmun kohale ja olen teiega nii kaua, kui Kõigekõrgem lubab." Olen olnud Medjugorjes preester kuus aastat. Esimest korda, kui tulin 1982. aastal palverändurina, olin ikkagi väike poiss. Tulles ei otsustanud ma teid kohe sisse lasta, vaid tulin igal aastal palverändurina ja palvetasin Jumalaema ees ning võin öelda, et tänu meie leedi sai minust veliik. Madonnat pole vaja oma silmaga näha, Madonnat võib näha jutumärkides, isegi kui te ei näe teda oma silmaga.

Kord küsis üks palverändur minult: "Miks ilmub Jumalaema ainult nägijatele ja kas ta ei ilmu ka meile?" Visionäärid küsisid kord Jumalaema käest: "Miks te ei ilmu kõigile, miks ainult meile?" Jumalaema ütles: "Õnnistatud on need, kes ei näe ega usu". Ütleksin, et õnnistatud on ka need, kes näevad, sest visionääridel on Jumalaema nägemiseks tasuta armu, kuid see pole meile sugugi privileeg, kes teda oma silmaga ei näe, sest palves võime tunda Jumalaema, tema puhas süda, armastuse sügavus, ilu ja puhtus. Ta ütles ühes oma sõnumis: "Kallid lapsed, mu ilmutuste eesmärk on, et te oleksite õnnelik."

Jumalaema ei ütle meile midagi uut, Medjugorjest pole kasu, sest meie, kes loeme Jumalaema sõnumeid, teame paremini kui teised, kuid Medjugorje on ennekõike Jumala kingitus, kuna elame evangeeliumi paremini. Seetõttu tuleb Jumalaema.

Kui ma sõnumit selgitan, ei leia me sõnumitest midagi uut. Jumalaema ei lisa evangeeliumile ega kiriku õpetusele midagi. Kõigepealt tuli Jumalaema, et meid äratada. Nagu Jeesus evangeeliumis ütles: "Kui Inimese Poeg naaseb hiilguses, kas ta leiab maa peal usu?" Loodame, et keegi, vähemalt üks maapealne inimene, usub Jeesusesse, kui ta hiilgusesse naaseb, kui naaseb, seda ma ei tea.

Kuid me palvetame täna usu eest. Isiklik usk kaob, mistõttu suurenevad ebausud, ennustajad, mustkunstnikud ja muud paganluse vormid ning kõik muud uue, moodsa paganluse asjad. See on põhjus, miks Jumalaema tuleb meile appi, kuid ta tuleb lihtsuses, nagu Jumal tuli lihtsuses. Me teame, kuidas: Jeesus sündis Petlemmas naise Maarjast, Joosepi naisest, kes tuli Petlemma, ilma mürata, lihtsuse mõttes. Ainult lihtsad tunnistavad, et see laps, Naatsaretlane Jeesus on Jumala poeg, ainult lihtsad karjased ja kolm maagi, kes otsivad elu mõtet. Täna oleme tulnud siia, et saada Jumalaemaga lähemale, sest me kleepume tema südamesse ja tema armastusse. Meie leedi kutsub oma sõnumites meid üles: „kõigepealt palvetage rosaariumit, sest rosaarium on palve lihtsa eest, kogukonna palve, korduv palve. Meie leedi ei karda mitu korda korrata: “Kallid lapsed, saatan on tugev, käes olev roosikrants võidate teda.”

Ta mõtles: palvetades rosaariumit, saate te saatanast üle, hoolimata sellest, et ta tundub tugev. Täna ohustatakse kõigepealt elu. Me kõik teame probleeme, ristuvusi. Siin kirikus mitte ainult te ei tulnud sellele koosolekule, vaid ka kõik inimesed tulid teiega, kõik teie perekonnad, kõik inimesed, keda te oma südames kannate. Siin me oleme nende kõigi nimel, kõigi meie peres olevate kaugel olevate inimeste nimel, kes näivad meile, et me ei usu, kellel pole usku. Kuid on oluline mitte kritiseerida, mitte hukka mõista. Me oleme tulnud neid kõiki Jeesusele ja Jumalaemale tutvustama. Siin tulime kõigepealt selleks, et lubada Jumalaemadel muuta minu, mitte teise südant.

Me oleme meeste, inimestena alati kaldunud teist vahetama. Proovime öelda endale: „Jumal, oma jõu ja mõistusega ei saa ma kedagi muuta. Ainult Jumal, ainult Jeesus oma armu abil saab muutuda, saab muutuda, mitte mina. Saan ainult lubada. Nagu Jumalaema on mitu korda öelnud: „Kallid lapsed, lubage mul! lubama! " Kui palju takistusi on ka meis, kui palju kahtlusi, kui palju hirme on minus! Öeldakse, et Jumal vastab palvetele kohe, kuid ainus probleem on see, et me ei usu seda. Sellepärast ütles Jeesus kõigile neile, kes lähenesid talle usuga. " sinu usk on sind päästnud “. Ta mõtles: „Sa oled lubanud mul teid päästa, et mu arm saaks teid tervendada, mu armastuse abil teid vabaks lasta. Sa lubasid mul. "

Lubama. Jumal ootab mu luba, meie luba. See on põhjus, miks Jumalaema ütleb: "Kallid lapsed, ma kummardan, ma annan teile oma vabaduse." Kui palju austust meie leedi igaühele läheneb, siis meie neiu ei hirmuta, ta ei süüdista meid, ei mõista kohut, vaid tuleb suure austusega. Ma kordan, et iga tema sõnum on nagu palve, ema palve. Me ei palveta ainult Jumalaema poole, vaid ma ütlen: Ta austab oma armastuses alandlikkuses ka teie südamesse. Palvetage täna õhtul ka Jumalaema poole: „Kallis poeg, kallis tütar, ava oma süda, tule mulle lähedale, esita mulle kõigile oma lähedasi, kõiki oma haigeid inimesi, kõiki oma kaugel asuvaid inimesi. Kallis poeg, kallis tütar, luba mu armastusel siseneda su südamesse, mõtetesse, tunnetesse, vaesesse südamesse, vaimu ”.

Jumalaema, Neitsi Maarja armastus tahab laskuda meie peale, meie kõigi peale, iga südame külge. Tahaksin öelda paar sõna palve kohta.

Palve on kõige tugevam vahend, mis olemas on. Ma ütleksin, et palve ei ole lihtsalt vaimne väljaõpe, palve ei ole lihtsalt ettekirjutus, käsk kirikule. Ma ütleksin, et palve on elu. Kuna meie keha ei saa ilma toiduta elada, on meie vaim, usk, suhe Jumalaga katki, seda pole olemas, kui seda pole olemas, kui palvet pole. Nii palju kui ma jumalasse usun, nii palju ma palvetan. Minu usk ja armastus avalduvad palves. Palve on kõige tugevam vahend, muid vahendeid pole. Sel põhjusel on Jumalaema leedi 90% -l oma sõnumitest alati järgmine: „Armsad lapsed, palvetage. Kutsun teid üles palvetama. Palvetage südamega. Palvetage, kuni palvest saab teie elu. Kallid lapsed, pange Jeesus esikohale. "

Kui Jumalaema teaks mõnda muud vahendit, ei varjaks ta seda kindlasti meie eest, ta ei taha oma laste eest midagi varjata. Ma ütleksin, et palvetamine on keeruline töö ja Jumalaema ei ütle oma sõnumites meile, mis on lihtne, mis meile meeldib, vaid ta ütleb meile, mis on meie heaks, sest meil on Aadama haavatud olemus. Televiisori vaatamine on lihtsam kui palvetamine. Kui mitu korda me ei taha palvetada, ei tunne me soovi palvetada. Kui sageli üritab saatan meid veenda, et palve on kasutu. Mitu korda palvetades tunneme end tühjana ja tunneteta enda sees.

Kuid see kõik pole oluline. Palves ei tohi me otsida tundeid, mis iganes need on, vaid peame otsima Jeesust, Tema armastust. Kuna te ei näe armu oma silmaga, ei saa te näha palvet, usaldust, näete seda tänu teisele nägevale inimesele. Te ei näe üksteise armastust, kuid tunnete seda ära nähtavate žestide abil. Kõik need reaalsused on vaimsed ja me ei näe vaimset reaalsust, kuid tunneme seda. Meil on võime näha, kuulda, ma ütleksin, et puudutaksin neid reaalsusi, mida me oma silmaga ei näe, kuid tunneme neid enda sees. Ja kui me palvetame, tunneme oma valu. Täna, ma ütleksin, et inimene kannatab ja satub teadmatuse, eksistentsiaalsete asjade teadmatuse olukorda, vaatamata sellele, et inimene on teinud nii suuri edusamme tehnoloogia, tsivilisatsiooni valdkonnas. Kõigis muudes inimlikes asjades on ta võhiklik. Ta ei tea, ükski kõige intelligentsem mees ei oska vastata neile küsimustele, mida inimene võib-olla ise ei küsi, kuid Jumal küsib temas. Kust me siia maa peale tulime? Mida me tegema peame? Kuhu me pärast surma läheme? Kes on otsustanud, et peate sündima? Millised vanemad peavad teil sündides olema? Millal sa sündid?

Keegi ei küsinud sinult seda kõike, elu anti sulle. See on iga mees, kes tunneb oma südametunnistuses vastutust, mitte teise inimese ees, kuid ta tunneb vastutust oma Looja Jumala ees, kes pole mitte ainult meie looja, vaid ka meie isa. Jeesus paljastas selle meile.

Ilma Jeesuseta ei tea me, kes me oleme ja kuhu me läheme. Sellepärast ütleb neiu leedi meile: „Kallid lapsed, ma tulen teie juurde emana ja tahan teile näidata, kui väga teie isa Jumal teid armastab. Kallid lapsed, te ei tea, kui väga Jumal teid armastab. Armsad lapsed, kui te teaksite, kui palju ma teid armastan, nutaksite rõõmuga “. Kord küsisid visionäärid Jumalaema: "Miks sa nii ilus oled?". See ilu ei ole silmadega nähtav ilu, see on ilu, mis teid täidab, mis teid köidab, mis teile rahu annab. Jumalaema ütles: "Ma olen ilus, sest ma armastan". Kui sa ka armastad, siis oled sa ilus, nii et sa ei vaja palju kosmeetikat (see on see, mida ma ütlen, mitte Jumalaema). See ilu, mis pärineb armastavast südamest, kuid vihkav süda ei saa kunagi olla ilus ja atraktiivne. Süda, mis armastab, süda, mis toob rahu, on kindlasti alati ilus ja atraktiivne. Ka meie Jumal on alati ilus, ta on atraktiivne. Keegi küsis visionääridelt: “Nende 25 aasta jooksul on Jumalaema pisut vananenud? „Nägemismehed ütlesid:“ Oleme vanaks saanud, aga Jumalaema on alati sama “, sest see puudutab vaimset reaalsust, vaimset taset. Püüame alati aru saada, sest elame ruumis ja ajas ega saa sellest kunagi aru. Armastus, armastus ei vanane kunagi, armastus on alati atraktiivne.

Täna pole inimene näljane toidu järele, kuid me kõik oleme näljased Jumala, armastuse järele. See nälg, kui proovime seda rahuldada asjade, toiduga, muutume veelgi näljasemaks. Preestrina imestan ma alati, mis just siin Medjugorjes meelitab nii palju inimesi, nii palju usklikke, nii paljusid palverändureid. Mida nad näevad? Ja vastust pole. Medjugorjesse tulles pole see nii atraktiivne koht, inimlikult rääkides pole midagi näha: need on kaks kive täis mäge ja kaks miljonit suveniiripoodi, kuid seal on kohalolu, reaalsus, mida ei näe. silmadega, kuid tunneb end südamega. Paljud on seda mulle kinnitanud, aga ka mina olen kogenud kohalolekut, armu: siin Medjugorjes on kergem oma südant avada, kergem on palvetada, seda on kergem tunnistada. Isegi Piibli lugemisel valib Jumal konkreetsed kohad, valib konkreetsed inimesed, kelle kaudu ta teatab, töötab.

Ja kui inimene leiab end Jumala teose ees, tunneb ta end alati väärituna, kardab, on alati vastu. Kui näeme ka Moosest vastuseisu ja ütlevat: "Ma ei saa rääkida" ja Jeremija ütleb: "Ma olen laps", siis Joona põgeneb ka seetõttu, et tunneb end puudulikuna selles, mida Jumal palub, kuna Jumala teod on suured. Jumal teeb suuri asju Jumalaema ilmutamise kaudu kõigi nende kaudu, kes on Jumalaemale jaatavalt öelnud. Isegi igapäevaelu lihtsuses teeb Jumal suuri asju. Kui vaatame rosaariumit, sarnaneb rosaarium meie igapäevase eluga, lihtne, monotoonne on korduv palve. Niisiis, kui me vaatame oma päeva, teeme iga päev samu asju, alates üles tõusmisest kuni magama minekuni, teeme iga päev paljusid asju. Nii ka korduvas palves. Nii võib öelda, et rosaarium võib tänapäeval olla palve, mida ei mõisteta hästi, sest täna otsime elus alati iga hinna eest midagi uut.

Kui vaatame televiisorit, peab reklaam alati olema midagi muud või uut, loomingulist.

Seega otsime ka vaimsuses midagi uut. Selle asemel pole kristluse tugevus alati milleski uues, meie usu tugevus seisneb muutumises, südameid muutvas Jumala väes. See on usu ja kristluse tugevus. Nagu meie kallis Taevane Ema alati ütles, püsib koos palvetav perekond koos. Teisest küljest võib perekond, kes ei palveta koos, jääda koos, kuid perekonna kogukonnaelu toimub ilma rahu, jumalata, ilma õnnistuseta ja tänuta. Niiöelda ühiskonnas, kus me elame, pole tänapäeval kristlaseks olemine tänapäevane, palvetada pole ka tänapäevane. On vähe peresid, kes koos palvetavad. Leiame tuhandeid vabandusi mitte palvetamiseks, televisiooni, kohustuste, töökohtade ja paljude muude asjade jaoks, seega proovime südametunnistust rahustada.

Kuid palvetamine on keeruline töö. Palve on midagi, mida meie süda sügavalt igatseb, otsib, soovib, sest ainult palves saame maitsta Jumala ilu, kes tahab meid ette valmistada ja anda. Paljud ütlevad, et kui rosaariumist palvetatakse, on palju mõtteid, palju tähelepanu hajutamist. Friar Slavko ütles varem, et neil, kes ei palveta, pole tähelepanu kõrvalejuhtimisega probleeme, ainult neil, kes palvetavad. Halb tähelepanu hajutamine pole ainult palve probleem, tähelepanu kõrvalejuhtimine on meie elu probleem. Kui me otsime ja uurime oma südamesse sügavamalt, näeme, kui palju asju, mitu tööd me vaevata teeme, nagu see on.

Üksteisele otsa vaadates oleme lihtsalt iseendas, kas segane või magavad.Erinevus on elu probleem. Sest rosaariumi palve aitab meil näha oma vaimset seisundit, kuhu oleme jõudnud. Meie hiline paavst Johannes Paulus II kirjutas oma kirjas "Rosarium Virginia Mariae" palju ilusaid asju, mille kohta olen kindel, et ka tema luges Jumalaema sõnumeid.

Oma kirjas julgustas ta meid palvetama seda kaunist palvet, seda tugevat palvet, mida ma oma vaimses elus minevikku vaadates, alguses, kui ärkasin Medjus vaimselt, hakkasin palvetama Roosikrantsi üle, tundsin, et olen meelitatud sellest palvest. Siis jõudsin oma vaimse elu etappi, kus otsisin teistsugust, meditatsioonipalvet.

Rosaariumi palve on suuline palve, niiöelda võib see muutuda ka mõtteliseks palveks, sügavaks palveks, palveks, mis võib pere kokku viia, sest rosaariumi palve kaudu annab Jumal meile oma rahu, õnnistuse, armu. . Ainult palve võib meie südameid rahustada ja rahustada. Ka meie mõtted. Me ei pea kartma tähelepanu hajutamist. Peame tulema Jumala juurde sellisena, nagu me oleme, tähelepanu hajunud, vaimselt puudunud südames ja panema tema ristile, altarile, tema kätesse, südamesse kõik selle, mis me oleme, tähelepanu kõrvalejuhtimine, mõtted, tunded, emotsioonid, süü ja patud , kõik, mis me oleme. Me peame olema ja tulema tões ja selle valguses. Mind hämmastab ja hämmastab Jumalaema armastuse ehe armastus. Eriti sõnumis, mille Jumalaema edastas visionäär Jakovile iga-aastases jõulusõnumis, pöördus Jumalaema eeskätt perekondade poole ja ütles: "Armsad lapsed, ma tahan, et teie pered muutuksid pühaks". Me arvame, et pühadus on teiste jaoks, mitte meie jaoks, kuid pühadus pole meie inimloomuse vastane. Pühadus on see, mida meie süda ihkab, kõige sügavamalt otsib. Medjugorjesse ilmunud Jumalaema leedi ei tulnud selleks, et varastada meie rõõmu, võtta meilt rõõmu, elu. Ainult koos Jumalaga saame elu nautida, omada elu. Nagu ta ütles, ütles ta: "Keegi ei saa pattu õnnelik olla".

Ja me teame hästi, et patt petab meid, et patt lubab meile palju, et see on atraktiivne. Saatan ei ilmu kole, must ja sarvedega, ta näeb tavaliselt ilus ja atraktiivne välja ning lubab palju, kuid lõpuks tunneme end petetud, tühjana, haiget saades. Me teame hästi, ma ütlen alati seda näidet, mis võib tunduda tühine, aga kui olete poes mõne šokolaadi varastanud, siis pärast seda seda süües pole šokolaad enam nii magus. Isegi mees, kui abikaasa, kes on reetnud oma naise, või abikaasa, kes on oma abikaasa reetnud, ei saa olla õnnelikud, sest patt ei võimalda elu nautida, omada elu, saada rahu. Patt, kõige laiemas mõttes on patt saatan, patt on inimesest tugevam jõud, inimene ei saa patust oma jõududega üle saada, selleks on meil vaja Jumalat, me vajame Päästjat .

Me ei saa ennast päästa, meie head teod kindlasti ei päästa meid ega ka minu palve, meie palve. Ainult Jeesus päästab meid palves, Jeesus päästab meid meie ülestunnistusel, Jeesus püha missa ajal, Jeesus päästab selles kohtumises. Mitte midagi muud. Olgu see kohtumine sündmus, kingitus, vahend, hetk, mille jooksul Jeesus ja Jumalaema tahavad teie juurde tulla, nad tahavad siseneda teie südamesse, nii et te saaksite täna õhtul usklikuks, see, kes näeb, ütleb, usub tõeliselt Jumalat. Jeesus ja Jumalaema pole pilvedes abstraktsed inimesed. Meie Jumal pole midagi abstraktset, midagi, mis on kaugel meie konkreetsest elust. Meie jumalast sai konkreetne jumala, temast sai inimene ja pühitseti oma sünniga, iga inimelu hetk, eostamisest kuni surmani. Meie Jumal on neelanud iga hetke, niiöelda kogu inimliku saatuse, kõige selle, mida te elate.

Medjugorje palveränduritega rääkides ütlen alati: "Meie leedi on siin" Meie neiu siin Medjus kohtub, palvetab, kogeb ennast, mitte puukuju või abstraktse olendina, vaid emana, emana elus, emal, kellel on süda. Paljud Medjugorjesse tulles ütlevad: "Siin Medjugorjes tunnete rahu, aga koju minnes see kõik kaob." See on meie kõigi probleem. Kirikus viibides on lihtne olla kristlane, probleem on kodus minnes, kui me oleme siis kristlased. Probleem on öelda: "Jätame Jeesuse kirikusse ja läheme koju ilma Jeesuse ja Jumalaemata, selle asemel, et kanda oma armu meie südamesse, võtta omaks mentaliteet, Jeesuse tunded, tema reaktsioonid, proovida teda paremini tundma ja lubama tal muuta mind iga päev ja üha enam. Nagu ma ütlesin, räägin vähem ja palvetan rohkem. Palve aeg on kätte jõudnud.

Ma soovin teile ainult seda, et pärast seda kohtumist ja pärast seda palvet tuleb Jumalaema teiega.

Olgu.

Allikas: http://medjugorje25anni.altervista.org/catechesi.doc