Medjugorje: kas visionäärid on usaldusväärsed? Kes nad on, nende missioon
Mul oli võimalus kohtuda Medjugorje visionääridega, kui nad olid veel poisid. Nüüd on nad koolitatud mehed ja naised, igaühel oma perekond, välja arvatud Vicka, kes elab oma päritoluperes ja pühendab oma päevad palverändurite vastuvõtmisele. Pole kahtlust, et kõige kõnekamaks märgiks Jumalaema kohalolekust Medjugorjes on just need kuus noort inimest, kellelt ta palju palus, usaldades neile missiooni, mis oma olemuselt nõuab suurt suuremeelsust. Iga terve mõistusega inimene peaks endalt küsima, kuidas kuus poissi, kes on üksteisest erinevad ja igaüks oma eluga, suudavad vaatamata neid ühendavale südamlikkusele olla tunnistajaks Jumalaema igapäevasele ilmumisele nii pikka aega, ilma kunagi. vastuolu, ilma segaduseta ja ilma teise mõtteta. Sel ajal viisid tunnustatud arstide rühmad läbi teaduslikke katseid, mille tulemusel välistati kõik hallutsinatsiooni vormid ja kinnitati ilmutustega seotud nähtuste puhtteaduslikust seisukohast seletamatust. Näib, et Jumalaema ütles ühel korral, et sellised katsed pole vajalikud. Tõepoolest, laste psühholoogilise normaalsuse, nende tasakaalu ning aja jooksul progresseeruva inimliku ja vaimse küpsemise lihtsast jälgimisest piisab, et järeldada, et nad on täiesti usaldusväärsed tunnistajad.
Inglise vanasõna ütleb, et inimese hästi tundmiseks peate koos sööma tonni soola. Huvitav, mitu kotti soola Medjugorje elanikud koos nende poistega ära tarbisid. Ma pole kunagi kuulnud, et kohalik nendes kahtleks. Kui paljud emad ja isad oleksid aga soovinud, et nende poeg või tütar oleks valitud Neitsi Maarja tunnistajateks! Millises maailma riigis pole rivaalitsemist, väiklast armukadedust ja huvide konflikti? Siiski pole Medjugorjes keegi kunagi kahelnud, et Jumalaema valis just need kuus, mitte aga teised. Medjugorje poiste ja tüdrukute seas pole kunagi teisi visionääri kandidaate olnud. Selliseid ohte pole kunagi tulnud väljastpoolt.
Eelkõige peame tunnustama visionääride päritolu Medjugorje aleviku Bijakovici perekondi, kes võtsid distsiplineeritult vastu Gospa valikud, nagu seal Madonnat kutsutakse, ilma nurisemata ja neid kordagi küsitlemata. Oma käänuliste intriigide põimimiseks on Saatan alati pidanud appi võtma autsaidereid, leides, et kohalikud on läbitungimatud.
Mööduv aeg on suurepärane härrasmees. Kui midagi on valesti, tuleb see varem või hiljem päevavalgele. Tõel on pikad jalad ja seda võib näha, kui vaadelda rahuliku vaimuga perioodi, mis läheneb nüüd kahekümnele aastasele igapäevastele ilmutustele. Muuhulgas on see elu raskeim vanus, noorukieas ja nooruses, viieteistkümnest kolmekümneni. Tormine vanus on allutatud kõige ettearvamatumatele arengutele. Kõik, kellel on lapsi, teavad väga hästi, mida see tähendab.
Ometi on Medjugorje lapsed selle pika teekonna läbinud ilma pilvede ja usuvarjutusteta ning ilma moraalsete libisemisteta. Need, kes fakte hästi teavad, teavad, milliseid koormaid nad pidid kandma algusest peale, mil kommunistlik režiim neid mitmel viisil taga kiusas, jälitas, ei lasknud neil ilmutuste mäele ronida ja isegi püüdis neid vaimuhaigeteks tunnistada. Lõppude lõpuks olid need ainult lapsed. Nad arvasid, et nende hirmutamiseks piisab. Olin kord tunnistajaks salapolitsei haarangule, mis viis Vicka ja Marija ülekuulamisele minema. Algusaastate kliima oli täis ohte. Igapäevane kohtumine taevase Emaga on alati olnud tõeline jõud, mis neid toetas.
Lisage siia veel kohaliku piiskopi vaenulikkus, kelle suhtumine, ükskõik kuidas seda hinnata, kujutas ja kujutab endast rasket risti, mida kanda. Üks visionääridest ütles mulle kord peaaegu nuttes: "Piiskop ütleb, et ma olen valetaja." Medjugorje külge on kinni jäänud okas, mille tingis mõnede kiriklike ringkondade vaenulik suhtumine ja ainult jumal teab, miks ta oma targal suunal soovis, et kogudus ja eelkõige visionäärid kannaksid seda risti.
Need on aastaid seilanud üsna karmi ookeani lainete vahel. Kuid see kõik on tühiasi võrreldes igapäevase palverändurite vastuvõtmise pingutusega. Alates ilmutuste esimestest päevadest tuli tuhandeid inimesi kogu Horvaatiast ja kaugemaltki. Siis algas pidurdamatu külastajate tulv üle kogu maailma. Varajastest hommikutundidest alates piirasid visionääride maju kõikvõimalikud inimesed, kes palvetasid, küsitlesid, nutsid ja eelkõige lootsid, et madonna kummardub nende vajadustele.
Alates 1985. aastast olen veetnud kõik oma puhkused, ühe kuu aastas, Medjugorjes, et aidata mõnel visionääril palverändureid vastu võtta. Hommikust õhtuni võtsid need poisid, eriti Vicka ja Marija, gruppe vastu, nägid sõnumeid, kuulasid soovitusi, palvetasid koos inimestega. Keeled segunenud, käed põimunud, noodid madonna palvetest kuhjatud, haiged palusid, kõige ärevil, eelkõige itaallased, peaaegu ründasid visionääride maju. Huvitav, kuidas suutsid perekonnad keset seda lakkamatut piiramist vastu panna.
Siis, õhtu poole, kui rahvas kiriku poole kihutas, oli lõpuks käes palve- ja ilmumishetk. Virgutav peatus, ilma milleta me poleks saanud edasi liikuda. Aga siis on õhtusöök, mida valmistada, sõbrad, sugulased ja tuttavad lauda serveerima, nõud pesema ja lõpuks, peaaegu alati, palvegrupp hiliste õhtutundideni.
Milline noormees suudaks sellisele elule vastu seista? Kumb oleks temaga silmitsi seisnud? Kes poleks kaotanud oma psühholoogilist tasakaalu? Ometi leiad end aastaid hiljem rahulike, rahulike ja tasakaalukate inimeste ees, kes on kindlad, mida nad ütlevad, inimlikult mõistvad, on teadlikud oma missioonist. Neil on õnneks oma piirid ja puudused, kuid nad on lihtsad, selged ja tagasihoidlikud. Kuus poissi on esimene ja kõige väärtuslikum märk Jumalaema kohalolekust Medjugorjes.
RÜHMA LIIKMED
Esimesel päeval, 24. juunil 1981, nägid Madonnat neli neist: Ivanka, Mirijana, Vicka ja Ivan. Marija õde Milka nägi ka teda, kuid järgmisel päeval liitusid Marija ja Jakov esimese neljaga; mil Milka tööl oli ja grupp oli nii komplektne. Jumalaema peab 24., Ristija Johannese püha, ettevalmistuspäevaks, ilmumiste aastapäevaks aga 25. juunit. Alates 1987. aastast hakkas Jumalaema iga kuu 25. kuupäeval sõnumeid jagama, justkui rõhutamaks selle päeva erilist tähendust, mis meenutab suuri kuulutuspühi ja jõule. Jumalaema ilmus Podbrdo mäele, mille jalamil seisavad Bijakovici majad, samal ajal kui visionäärid olid teel, mida paljud palverändurid nüüd õde Elvira poiste "Elulaagrisse" suunduvad. Jumalaema viipas neid lähemale, kuid nad olid korraga halvatud hirmust ja rõõmust. Järgmistel päevadel. Ilmumised liikusid mäe praeguse asukoha poole ning vaatamata kivisele maapinnale ja väga kipitavate okaste põõsastele toimusid Madonnaga kohtumised lähedalt, samal ajal kui ringi tungles üha rohkem inimesi, mida loetakse tuhandetesse. Sellest 25. juunist alates on visionääride seltskond püsinud muutumatuna, isegi kui ainult kolmel neist on iga päev ilmutusi. Tegelikult on Mirijana lõpetanud igapäevased ilmumised alates 1982. aasta jõuludest ja kohtub Jumalaemaga igal 18. märtsil, tema sünnipäeval.
Ivanka omakorda kohtub Madonnaga igal 25. juunil, igapäevased nägemused lõppesid tema jaoks 7. mail 1985. Jakov lõpetas igapäevased ilmumised 12. septembril 1998 ja hakkab Madonna ilmuma igal jõulupühal. Siiski tuleb märkida, et Gospa liigub visionääridega väga vabalt, selles mõttes, et need märgid ei ole tema jaoks siduvad. Näiteks palus ta Vickalt kuus korda (neli korda neljakümnest ja kaks korda neljakümne viiest päevast) ilmutustes pausi ohverdusena. Märkasin, et Jumalaema valitud kuus poissi tunnevad end hoolimata üsna harva omavahelisest suhtlemisest ja nüüd maailma eri paigus laiali pillutamisest kompaktse seltskonnana. Nad austavad üksteist väga ja ma pole neid kunagi vastuolus tabanud. Nad on täiesti teadlikud sama kogemuse elamisest, isegi kui igaühel on oma isiklik viis seda tunnistada. Mõnikord võrreldi neid kohaliku rahva kuue visionääriga, kellel on teist laadi karismad, näiteks sisemised lokutsioonid. Need on väga erinevad nähtused ning igapäevased ilmumised ja kohtumised Madonnaga on selgelt eristatavad. Teisest küljest hääldab kirik end ilmutuste kohta, samas kui ta ei uuri sisemiste lokutsioonide päritolu.
Samuti ei puudunud väljastpoolt tulnud visionäärid, kes tahtsid poistega liituda. Üks oht, millesse võivad teadmata palverändurid sattuda, on see, et mõni mainekas tegelane esitab Medjugorje Jumalaema sõnumeid, mis pärinevad teistest allikatest või teistelt väidetavatelt visionääridelt, kellel pole midagi pistmist kuue poisiga, kes said palveränduri. ilmutused.. Selguse puudumine kohapealsete isikute poolt, kellel on järelevalvekohustus, võib kahjustada Medjugorjet ennast.
Jumalaema on pidevalt kaitsnud oma kuut "inglit", nagu ta neid esimestel päevadel nimetas, ja alati takistanud Saatana, väsimatu võltsija, nutikalt uuritud katseid rühma muuta, liikmeid lisades või asendades. Seejärel tegi kirik asjad algusest peale selgeks, kuna piiskop ja Horvaatia piiskoppide konverentsi komisjon piirasid seejärel oma uurimise ulatuse Jumalaema 25. juunil 1981 moodustatud rühma tunnistustega.
Selles punktis peavad meil olema väga selged ideed. Maria valis oma suurepäraseks plaaniks konkreetse koguduse ja kuus poissi, kes seal elavad. Need on tema otsused, mida tuleb austada, nagu näitavad kohalikud. Iga katse laual olevaid kaarte vahetada tuleb omistada igavesele petjale, kes tegutseb nagu ikka inimlike ambitsioonide kaudu.
KUUSE NÄGIJA MISSIOON
Medjugorje visionääridega aega veetes nägin nende suurt rõõmu, mis kestis aja jooksul, selle üle, et Maarja on nad välja valinud. Kes ei oleks? Nad mõistavad, et on saanud suure armu, kuid samal ajal kannavad oma õlul suurt vastutust. Nagu La Salette'is, Lourdes'is ja Fatimas, näitas Jumalaema, et ta valib suurte ülesannete jaoks vaeseid, väikseid ja lihtsaid. Nende ilmutuste sotsiaalne ja perekondlik kontekst on väga sarnane. Tegemist on väga vaestest paikadest pärit taluperedega, kus aga kindel ja siiras usk veel elab.
Nüüd on sotsiaalne olukord Medjugorjes paranenud. Palverändurite sissevool ja nende kodudesse vastuvõtmine tõi kaasa teatud heaolu. Ehitustegevus on andnud maale väärtuse. Enamik peresid, sealhulgas visionääride peresid, on oma kodu renoveerinud või ehitanud. Kodu ja töö on osa igapäevasest leivast, mida iga kristlane taevaselt Isalt palub.
Tänu palverändurite annetustele on kogudus oluliselt tugevdanud oma vastuvõtuvõimalusi. Üldpilt ei ole aga rikkuse, vaid inimväärse elu oma, kus ainus saadaolev töö on seotud palverännakutega.
Alguses oli olukord hoopis teine. Kontekst oli raske talupojatöö ning hall ja raske vaesus. Jumalaema armastab neis keskkondades valida oma kõige kallimaid kaastöölisi. Ta ise oli väike tüdruk, kes oli pärit tundmatust külast, kui jumal näitas talle oma eelsoodumust. Maarja südames jääb saladuseks, miks langes tema pilk just sellele kihelkonnale ja just nendele poistele.
Oleme pannud mõtlema, et teatud kingitused peavad olema ära teenitud ja nende saajad on lemmikud. Erilisi armu või karismasid saades küsime endalt: "Aga mida ma tegin, et seda ära teenida?". Sellest hetkest peale vaatame teineteisele erinevate silmadega otsa, püüdes avastada eeliseid, mida me ei teadnudki. Tegelikkuses valib Jumal oma instrumendid suveräänse vabadusega ja päris mitmel korral ka prügist võttes.
Seda tüüpi tänud on ära teenitud ja tegelik probleem on vastata ustavuse ja alandlikkusega, teadvustades, et teised meie asemel saaksid teha paremini kui meie. Teisalt on Jumalaema ise mitmel korral rõhutanud, et igaühel meist on tähtis koht Jumala plaanis maailma päästmiseks.
Kui visionäärid küsisid, miks ta need valis, vastas Jumalaema, andes neile mõista, et nad ei ole teistest paremad ega halvemad. Ka koguduseliikmete valimise osas soovis Neitsi rõhutada, et ta on valinud nad sellistena, nagu nad on (24.05.1984), st nende positiivsete ja negatiivsete külgedega. Nendes vastustes näib normaalsuse kriteerium peaaegu esile kerkivat. Maria valitud poisid ei kuulunud isegi usupraktika poolest kõige tulihingeliste hulka. Paljud teised käisid kirikus rohkem kui nemad. Teisest küljest on teada, et Bernadette jäeti oma esimesest armulauast kõrvale katekismuse tundmise puudumise tõttu.
Teame ka seda, kui rutakalt palvetasid Fatima karjaselapsed enne ilmutusi roosipärja. La Salette'is on olukord veelgi ebakindlam, sest kaks visionääri ei loe isegi hommiku- ja õhtupalvet.
Kes saab ülesande, saab ka selle täitmiseks vajalikud armud. Jumalaema näeb südameid ja teab, kuidas meist igaühest parimat võtta. Ta usaldas Medjugorje lastele missiooni, mille ulatus ja tähtsus pole veel täielikult avaldunud. Avalike esinemiste puhul pole kunagi juhtunud, et Neitsi oleks palunud nii intensiivset ja pikaajalist pühendumist, mis haaraks endasse kogu inimese elu. Aastatuhande ülitähtsal möödumisel möödub peaaegu kaks aastakümmet sellest, kui Jumalaema palub lastel endaga iga päev kohtuda ning anda tunnistust tema kohalolekust ja sõnumist maailma ees.
See on ülesanne, mis nõuab lojaalsust, julgust, ohverdamise vaimu, järjekindlust ja visadust. Huvitav, kas seda väga noortele inimestele usaldatud erakordset missiooni täidetakse hästi. Sellega seoses on vastuseks täiskasvanud, nad vastasid parimal viisil. Jumal ei oota, et nad jõuaksid sunniviisiliselt pühaduse kõrgustesse. La Salette'i kahte karjast last ei tõsteta kunagi altarite ette. Nende elu oli üsna segane. Kuid nad täitsid oma missiooni suurepäraselt ja suurima truudusega, jäädes ustavaks oma tunnistusele saadud sõnumist kuni lõpuni.
Isegi pühakutel on omad vead. Rääkimata lastest, kes on alles oma vaimse teekonna alguses. Seda tüüpi missioonide puhul loeb kaks peamist voorust: alandlikkus ja ustavus. Esimene on evangeelne teadlikkus sellest, et nad on kasutud ja vigased teenijad. Teine on julgus tunnistada saadud kingitust, ilma seda kunagi salgamata. Medjugorje visionäärid, nagu ma neid tean, on vaatamata oma piiratusele ja puudustele alandlikud ja ustavad. Ainult Jumal teab, kui pühad nad on. Teisest küljest kehtib see kõigi kohta. Pühadus on pikk tee, mida oleme kutsutud käima kuni elu viimase hetkeni.
Mulle avaldas suurt muljet see, mida biograafid Saint Jeanne of Arci kohta ütlevad. Pärast seda, kui ta oli vältinud panust, kirjutades alla tema üle kohut mõistnud kirikliku kolledž nõutud kirikukõrgkooli nõutud dokumendile, hoiatasid teda juhitud sisemised "hääled", et kui ta ei anna tunnistust missioonist, mille Jumal oli talle usaldanud. ta oleks igavesti kadunud.
Jumalaema võib olla väga rahul teismelistega, kelle ta endale ammu valis. Nad on nüüd täiskasvanud, isad ja pereemad, kuid nad tervitavad teda iga päev ja annavad temast tunnistust sageli hajevil, uskmatu ja mõnitava maailma ees.
Mõned imestavad, miks viis ilmumise kuuest tunnistajast abiellusid, samas kui ükski ei pühitsenud end Kiriku tavapäraste viiside kohaselt täielikult Jumalale. Ainult Vicka ei ole abiellunud, pühendades end täisajaga sõnumite tunnistajaks, kuid oma tuleviku osas usaldab ta end ennustamata täielikult Jumala tahtele.
Sellega seoses tuleb märkida, et Jumalaema vastas ilmutuste algusest visionääridele, kes küsisid nõu oma riigi valimisel, et oleks hea end täielikult Issandale pühitseda, kuid sellest hoolimata vabalt valida. Ivan läks tegelikult seminari, kuid ei saanud õpingutes lünkade tõttu edasi liikuda. Marija soovis omakorda juba pikka aega kloostrisse astuda, kuid omamata sisemist kindlust tee suhtes, mida Jumal talle näitab. Lõpuks valis viis kuuest abielu, mis, ärgem unustagem, tavaline tee pühaduse poole, mis tänapäeval vajab eriti tunnistajaid. See on orientatsioon, mida taevas kindlasti ette näeb ja mis, kui järele mõelda, võimaldab visionääridel Maarja plaanidele seda kättesaadavust, mida nad ei saanud nautida pühitsetud elu jäikades struktuurides. Jumalaema soovib, et tema valitud lapsed oleksid tunnistajad tema kohalolekust kiriku ja maailma ees ning nende praegune olukord on selleks otstarbeks ilmselt kõige sobivam.