Medjugorje: "minu elu Jumalaema juures" räägib nägija Jacov

Minu elu Madonnaga: nägija (Jacov) tunnistab ja tuletab meile meelde ...

Jakov Colo ütleb: Olin kümme aastat vana, kui Jumalaema leer esmakordselt ilmus, ja enne seda polnud ma kunagi mõelnud avaldusele. Elasime siin külas: ta oli üsna vaene, polnud mingeid uudiseid, me ei teadnud teistest avaldustest, ei Lourdesist ega Fatimaast ega ka teistest kohtadest, kus Jumalaema ilmus. Siis ei mõtle isegi kümneaastane poiss õeluse peale, jumal, selles vanuses. Tal on peas muud asjad, mis on tema jaoks olulisemad: sõpradega koos olemine, mängimine, mitte palvele mõtlemine. Kuid kui ma esimest korda mäe all nägin meid üles tõstma kutsunud naise kuju, tundsin oma südames kohe midagi erilist. Sain kohe aru, et mu elu muutub täielikult. Siis, kui me edasi jõudsime, kui nägime Madonnat lähedalt, oli see tema ilu, see rahu, rõõm, mille ta teile edastas, siis polnud sel hetkel minu jaoks midagi muud. Sel hetkel eksisteeris ainult tema ja minu südames oli ainult soov seda avaldust uuesti korrata, et me seda uuesti näeksime.

Kui me seda esimest korda nägime, ei osanud me rõõmust ja emotsioonidest isegi sõna öelda; me nutsime ainult rõõmu pärast ja palvetasime, et see korduks. Samal päeval, kui koju tagasi pöördusime, kerkis esile probleem: kuidas öelda oma vanematele, et me oleme näinud Madonnat? Nad oleksid meile öelnud, et me oleme hullud! Tegelikult polnud nende reaktsioon alguses üldse ilus. Kuid nähes meid, meie käitumist (nagu mu ema ütles, olin nii erinev, et ma ei tahtnud enam sõpradega väljas käia, tahtsin minna missa juurde, tahtsin minna palvetama, tahtsin minna üles ilmutuste mäele), hakkasid nad uskuma ja Võin öelda, et sel hetkel algas minu elu Madonnaga. Olen seda näinud seitseteist aastat. Võib öelda, et kasvasin koos sinuga, õppisin sinult kõike, palju asju, mida ma varem ei teadnud.

Jumalaema siia tulles kutsus ta meid kohe oma peamistesse sõnumitesse, mis olid minu jaoks täiesti uued, näiteks palve, Roosikrantsi kolm osa. Küsisin endalt: miks palvetada rosaariumi kolme osa ja mis on rosaarium? Miks paastumine? ja ma ei saanud aru, milleks see mõeldud oli, mida see tähendas pöördumist, miks palvetada rahu. Nad olid kõik minu jaoks uued. Kuid ma mõistsin algusest peale ühte asja: selleks, et aktsepteerida kõike, mida Jumalaema meile ütleb, peame ainult end tema jaoks täielikult avama. Jumalaema ütleb oma sõnumites nii mitu korda: piisab sellest, kui avate oma südame mulle ja muule, ma arvan. Nii et ma sain aru, andsin oma elu madonna kätte. Ma käskisin tal mind suunata, et ma teeksin ainult tema tahtmist, nii et algas ka minu teekond Jumalaemaga. Jumalaema proua kutsus meid palvele ja soovitas Püha Roosikrantsi oma peredele tagasi anda, kuna seal öeldi, et pole midagi muud, mis võiks perekonda ühendada, kui Püha Roosikrantsi palvetamine koos, eriti koos meie lastega. Ma näen, et paljud siia tulles küsivad minult: mu poeg ei palveta, mu tütar ei palveta, mida me peaksime tegema? Ja ma küsin neilt: kas olete mõnikord koos lastega palvetanud? Paljud ütlevad ei, nii et me ei saa eeldada, et meie lapsed hakkavad palvetama kahekümneaastaselt, kui nad pole senini oma peredes palvet näinud ega ole kunagi näinud, et Jumal on nende peredes olemas. Peame olema oma lastele eeskujuks, peame neid õpetama, kunagi pole liiga vara oma lapsi õpetada. 4 või 5-aastaselt ei tohi nad koos meiega palvetada kolme rosaariumi osa, vaid pühendada vähemalt jumalale aega, et mõista, et Jumal peab olema meie peredes esimene. (...) Miks Jumalaema tuleb? See tuleb meie jaoks, meie tuleviku jaoks. Ta ütleb: Ma tahan teid kõiki päästa ja kinkida teile ühe päeva minu poja jaoks ilusaima kimpuna.

Mida me ei mõista, on see, et madonna tuleb siia meie jaoks. Kui suur on tema armastus meie vastu! Ütlete alati, et palve ja paastumisega saame kõike teha, isegi sõjad peatada. Peame mõistma Jumalaema sõnumeid, kuid kõigepealt peame neid mõistma oma südames. Kui me ei ava Jumalaema jaoks oma südant, ei saa me midagi teha, me ei saa tema sõnumeid vastu võtta. Ma ütlen alati, et Jumalaema armastus on suur ja nende 18 aasta jooksul on ta seda meile mitu korda näidanud, korrates alati samu sõnumeid meie päästmiseks. Mõelge emale, kes ütleb alati oma pojale: tehke seda ja tehke seda, lõpuks ta seda ei tee ja me saame haiget. Vaatamata sellele tuleb Jumalaema leedi siia jätkuvalt ja kutsub meid uuesti samadele sõnumitele. Vaadake lihtsalt oma armastust selle sõnumi kaudu, mille ta meile 25. kuul annab, mille lõpus ta iga kord ütleb: tänan, et vastasite minu kõnele. Kui suurepärane on Jumalaema, kui ta ütleb: "aitäh, sest oleme tema kõnele vastanud". Selle asemel oleme meie need, kes peaksid ütlema igal sekundil tänu Jumalaema leedrile, et ta tuleb siia, sest ta tuleb meid päästma, sest ta tuleb meid aitama. Jumalaema proua kutsub meid ka rahu palvetama, sest ta tuli siia rahu kuningannana ja oma tulekuga toob ta meile rahu ja Jumal annab meile rahu, peame vaid otsustama, kas tahame tema rahu. Paljud imestasid alguses, miks Jumalaema nõudis nii palju rahu palvet, sest meil oli sel ajal rahu. Kuid siis mõistsid nad, miks Jumalaema nii nõudis, miks ta palve ja paastumisega ütles, et võite ka sõjad lõpetada. Kümme aastat pärast tema igapäevaseid rahu palvekutseid puhkes siin sõda. Olen südames kindel, et kui kõik oleksid vastu võtnud Jumalaema sõnumid, poleks paljud asjad juhtunud. Mitte ainult rahu meie maal, vaid ka kogu maailmas. Kõik te peate olema tema misjonärid ja tooma tema sõnumeid. Ta kutsub meid ka pöörduma, kuid ütleb, et kõigepealt peame pöörduma oma südame poole, sest ilma südame muundamiseta ei saa me Jumala juurde. Ja siis on loogiline, et kui meil pole Jumalat südames, ei saa me aktsepteerida isegi seda, mida Jumalaema meile ütleb; kui meil pole rahu südames, ei saa me maailma rahu palvetada. Mitu korda olen kuulnud palverändureid ütlemas: "Olen oma venna peale vihane, olen talle andeks andnud, kuid parem, kui ta jääb minust eemale". See ei ole rahu, see pole andestus, sest Jumalaema toob meile oma armastuse ja me peame üles näitama armastust oma ligimese vastu ja armastama kõiki. kõigepealt peame kõigile südamerahu andestama. Paljud Medjugorje juurde tulles ütlevad: võib-olla näeme midagi, võib-olla näeme Jumalaema, päikest, mis pöördub ... Kuid ma ütlen kõigile, kes siia tulevad, et peamine asi, suurim märk, mille Jumal teile anda võib, on just pöördumine. See on suurim märk, mida igal palveränduril võib siin Medjugorjes olla. Mida saaksite Medjugorje suveniirina tuua? Medjugorje suurim suveniir on Jumalaema sõnumid: peate tunnistama, ärge häbenege. Peame lihtsalt aru saama, et me ei saa kedagi sundida uskuma. Igal meist on vaba valik, kas uskuda või mitte, peame tunnistama, kuid mitte ainult sõnadega. Võite oma kodudes palverühmi moodustada, neid ei pea olema kakssada või sada, meid võib olla ka kaks või kolm, aga esimene palverühm peab olema meie pere, siis peame teised vastu võtma ja kutsuma nad meiega palvetama. Seejärel jutustab ta oma viimase ilmutuse, mis tal 12. septembril Miamis madonnast oli.

(Intervjuu 7.12.1998, toimetajad Franco Silvi ja Alberto Bonifacio)

Allikas: Medjugorje kaja