Medjugorje: Tõus Krizevaci, lehekülg evangeeliumist

Tõus Krizevaci: lehekülg evangeeliumist

Olin alles seminarist, kui esimest korda Medjugorjest kuulsin. Täna, preestrina ja oma õpingute lõpus Roomas, oli mul arm palverändurite rühmaga kaasas käia. Mind isiklikult tabas tulihinge, millega sellel õnnistatud maal viibivad tuhanded inimesed palvetasid ja pühitsesid sakramente, eriti armulauda ja lepitust. Ma jätan ilmutuste autentsuse üle otsustamise selle otsustada, kes on selles küsimuses pädev; aga hoian igavesti kalliks mälestust Via Crucisest kivisel teel, mis viib Krizevaci tippu. Raske ja pikk tõus, aga samas väga ilus, kus sain kogeda erinevaid stseene, mis nagu lehekülg evangeeliumist andsid vihjeid mediteerimiseks.

1. Üksteise järel. Paljud teel.
Fakt – õhtul enne meie Via Crucis oli üks nunn soovitanud meil enne koitu lahkuda. Me kuuletusime. Olin väga üllatunud, kui nägin, et paljud palverändurite rühmad olid meile eelnenud ja mõned olid juba teel alla. Seetõttu pidime ootama, kuni inimesed liiguvad ühest jaamast teise, enne kui ka meie risti poole liikusime.

Peegeldus – me teame, et sünd ja surm on loomuliku elu sündmused. Kristlikus elus, kui me saame ristitud, abiellume või pühitsetakse, on meil alati keegi, kes meist eelneb ja keegi, kes järgneb meile. Me pole ei esimesed ega viimased. Seetõttu peame austama nii usuvanemaid kui ka neid, kes tulevad pärast meid. Kirikus ei saa keegi pidada end üksikuks. Issand tervitab sind igal kellaajal; igaüks kohustub vastama hetkel, mis talle kuulub.

Palve – Oo Maarja, Iisraeli tütar ja Kiriku ema, õpeta meid elama oma usku täna, teades, kuidas omastada Kiriku ajalugu ja valmistuda tulevikuks.

2. Ühtsus mitmekesisuses. Rahu kõigile.
Fakt – mulle avaldas muljet palverändurite ja üles-alla sõitvate gruppide mitmekesisus! Me olime erinevad nii keele, rassi, vanuse, sotsiaalse tausta, kultuuri, intellektuaalse kujunemise poolest... Aga me olime ühtmoodi ühtsed, väga ühtsed. Palvetasime kõik samal teel ja marssisime ühe sihtkoha: Krizevaci poole. Kõik, nii üksikisikud kui ka rühmad, pöörasid tähelepanu teiste kohalolekule. Imeline! Ja sõit jäi alati harmooniliseks. Mõte – kui teistsugune oleks maailma nägu, kui iga mees saaks rohkem teadlikuks oma kuulumisest ühte suurde perekonda, jumalarahvasse! Meil oleks rohkem rahu ja harmooniat, kui kõik armastaksid teist sellisena, nagu ta on, tema iseärasuste, suuruste ja piiridega! Kellelegi ei meeldi segane elu. Minu elu on ilus ainult siis, kui naabri elu on samasugune.

Palve – Oo Maarja, meie suguvõsa tütar ja Jumala poolt valitud, õpeta meid armastama üksteist kui ühe pere vendi ja õdesid ning otsima teistele head.

3. Grupp saab rikkamaks. Solidaarsus ja jagamine.
Fakt – Tipu poole oli vaja ronida samm-sammult, iga jaama ees paar minutit kuulates, mediteerides ja palvetades. Kõik rühma liikmed võisid pärast lugemist vabalt väljendada mõtisklust, kavatsust või palvet. Nii muutus Via Crucise märkide üle mõtisklemine, aga ka Jumala Sõna ja Neitsi Maarja sõnumite kuulamine rikkamaks, kaunimaks ja viis sügavamale palvele. Keegi ei tundnud end eraldatuna. Ei puudunud sekkumised, mis tõid mõtted tagasi igaühe identiteedi juurde. Jaamade ees veedetud minutid said võimaluseks jagada oma elu ja erinevaid vaatenurki; vastastikuse eestpalve hetked. Kõik pöördusid Tema poole, kes tuli jagama meie seisundit, et meid päästa.

Mõtisklus – On tõsi, et usk on isiklik kinnipidamine, kuid seda tunnistatakse, see kasvab ja kannab vilja kogukonnas. Sõprus kui selline mitmekordistab rõõmu ja soosib kannatuste jagamist, kuid veelgi enam, kui sõpruse juured on ühises usus.

Palve – Oo Maarja, sina, kes sa mõtisklesid apostlite seas oma Poja kirgede üle, õpeta meid kuulama oma vendi ja õdesid ning vabastama end oma isekusest.

4. Ära usu ennast liiga tugevalt. Alandlikkus ja halastus.
Fakt – Via Crucis Krizevacil algab suure entusiasmi ja sihikindlusega. Rada on selline, et libisemised ja kukkumised pole haruldased. Keha on suure koormuse all ja energiast on lihtne kiiresti tühjaks saada. Väsimus, janu ja nälg ei puudu... Nõrgematel on mõnikord kiusatus kahetseda, et nad on selle raske ettevõtmise alustanud. Kellegi kukkumise või abivajaja nägemine paneb tema üle naerma ega hoolitse tema eest.

Peegeldus – me jääme ikkagi liha olenditeks. Ka meiega võib juhtuda, et kukume ja tunneme janu. Jeesuse kolm langemist teel Kolgatale on meie elu jaoks olulised. Kristlik elu nõuab jõudu ja julgust, usku ja visadust, aga ka alandlikkust ja halastust. Palve – oo Maarja, alandlike ema, võta meie vaevad, valud ja nõrkused enda peale. Usalda teda ja oma Poega, alandlikku teenijat, kes võttis meie koormad.

5. Kui ohverdus annab elu. Armastus töös.
Fakt – kümnenda jaama poole sattusime seltskonnale noortele, kes kandsid kanderaamil puudega tüdrukut. Tüdruk meid nähes tervitas meid laia naeratusega. Ma mõtlesin kohe evangeelsele stseenile halvatust, mis Jeesusele kingiti pärast maja katuselt allalaskmist... Noor naine oli õnnelik, et sai Krizevacil olla ja kohtus seal Jumalaga. Kuid üksi, ilma sõprade abita, poleks ta saanud ronida. Kui tühjade kätega ronimine on normaalsele mehele niigi raske, kujutan ette, kui palju raskem on olnud neil, kes omakorda kandsid pesakonda, millel lamas nende õde Kristuses.

Peegeldus – kui sa armastad, aktsepteerid kannatusi armastatud inimese elu ja õnne nimel. Jeesus andis meile selle suurima näite. "Suuremat armastust pole kellelgi kui see: anda elu oma sõprade eest" (Jh 15,13:XNUMX), ütleb Kolgata krutsifiks. Armastada tähendab kellegi eest surra!

Palve – Oo Maarja, sina, kes nutsid ristijalamil, õpeta meid vastu võtma armastusest tulenevaid kannatusi, et meie vendadel oleks elu.

6. Jumala riik kuulub "lastele". Väiksus.
Fakt – tore vaatepilt meie jalutuskäigul oli laste peale- ja mahaminek. Nad hüppasid lõbusalt, naeratades, süütuna. Neil oli vähem raskusi kui täiskasvanutel kividel mudida. Eakad istusid tasapisi maha, et end veidi värskendada. Väikesed panid meie kõrvus kajama Jeesuse kutse saada nende sarnaseks, et siseneda tema kuningriiki.

Peegeldus – mida rohkem me end suureks usume, mida raskemaks muutume, seda raskem on ronimine "Karmeli" poole. Palve – printsi ema ja väike sulane, õpeta meid heitma oma prestiiži ja väärikust, et kõndida rõõmsalt ja rahulikult "väikesel teel".

7. Rõõm edasiliikumisest. Teiste mugavus.
Fakt – Viimasele jaamale lähenedes väsimus suurenes, kuid meid kandis rõõm teadmisest, et varsti jõuame. Oma higistamise põhjuse teadmine annab julgust. Via Crucise algusest ja veelgi enam lõpu poole kohtasime mäest alla sõitjaid, kes julgustasid meid oma vennaliku pilguga edasi minema. Ei olnud haruldane näha paari käest kinni hoidmas, et aidata üksteisel kõige järsemates punktides läbi rääkida.

Peegeldus – meie kristlik elu on ülekäik kõrbest tõotatud maale. Soov elada igavesti Issanda kojas annab meile rõõmu ja rahu, ükskõik kui raske teekond ka ei oleks. Just siin pakub meile suurt lohutust pühakute tunnistus, neile, kes on Issandat järginud ja teeninud enne meid. Meil on lakkamatu vajadus üksteise toetuse järele. Vaimne juhtimine, tunnistus elust ja kogemuste jagamine on vajalikud paljudel teedel, mida mööda liigume.

Palve – Oo Maarja, meie ühise usu ja lootuse leedi, õpeta meid kasutama ära sinu paljusid külastusi, et oleks veel põhjust loota ja edasi liikuda.

8. Meie nimed on taevasse kirjutatud. Usaldus!
Fakt – siin me oleme. Sihtpunkti jõudmiseks kulus meil rohkem kui kolm tundi. Kurioosum: alus, millele on asetatud suur valge rist, on täis nimesid – siit läbikäinute või palverändurite südames kandnud nimesid. Ütlesin endale, et need nimed on neile, kes need kirjutasid, midagi enamat kui lihtsalt tähed. Nimevalik polnud vaba.

Peegeldus – isegi taevas, meie õigel kodumaal, on meie nimed kirjas. Jumal, kes tunneb igaühte nimepidi, ootab meid, mõtleb meie peale ja valvab meie üle. Ta teab meie juuste arvu. Kõik need, kes on meist, pühakutest, eelnenud, mõtlevad meie peale, paluvad meie eest ja kaitsevad meid. Kus me ka poleks ja mida iganes me teeme, peame elama taeva järgi.

Palve – Oo Maarja, kroonitud roosade lilledega taevast, õpeta meid hoidma pilku alati ülaltoodud tegelikkuse poole.

9. Mäest laskumine. Missioon.
Fakt – Krizevacile jõudes tundsime soovi võimalikult kauaks jääda. Tundsime end seal hästi. Enne meid avanes kaunis panoraam Medjugorjele, Marian linnale. Laulsime. Me naersime. Aga… me pidime laskuma. Oli vaja mäelt lahkuda ja koju naasta... et jätkata igapäevaelu. Just seal, oma igapäevaelus, peame kogema oma kohtumise imesid Issandaga Maarja pilgu all. Mõte – paljud inimesed palvetavad Krizevaci pärast ja paljud elavad maailmas. Kuid Jeesuse palve oli täidetud tema missiooniga: Isa tahe, maailma päästmine. Meie palve sügavus ja tõepärasus saavutatakse ainult siis, kui järgime Jumala päästeplaani.

Palve – Oo Maarja, meie Rahu Daam, õpeta meid ütlema Issandale jah-sõna kogu oma elu jooksul, et Jumala riik tuleks!

Fr Jean-Basile Mavungu Khoto

Allikas: Eco di Maria nr 164