Mirjana Medjugorjest "järgime teed, mida Jumalaema soovib"

Visionäär Mirjana Dragicevic-Soldo oli 24. juunist 1981 kuni 25. detsembrini 1982 igapäevaste ilmutuste tunnistajaks. Viimases igapäevases ilmumises ütles Jumalaema talle pärast 10. saladuse avaldamist, et sellest hetkest alates ilmub ta talle kord aastal, nimelt 18. märtsil. Ja nii on ka viimastel aastatel juhtunud. Viimase ilmumise puhul 18. märtsil 2006 olid õde Elvira kogukonnas Cenacles Roosipärja lugema kogunenud tuhanded palverändurid üle kogu maailma. Palves ootasid nad Madonna tulekut. Mirjana tuli koos abikaasa Marko ja lähimate sugulastega. Ilmumine algas kell 13.59 ja kestis kella 14.04-ni. Jumalaema andis järgmise sõnumi:

“Kallid lapsed! Sellel paastuajal kutsun teid sisemisest loobumisele. Loobumise tee viib teid läbi armastuse, paastu, palve ja heade tegude. Ainult täiusliku sisemise loobumisega tunnete ära Jumala armastuse ja selle aja märgid, milles elate. Olete nende märkide tunnistajaks ja hakkate neist rääkima. Sinna tahan ma sind viia. Aitäh, et mind jälgisite. ” Järgmisel päeval, püha Joosepi pühal, läksime Mirjanale tema majja külla ja vestlesime temaga. Ta andis meile järgmise intervjuu:

Mirjana, eile sa käisid iga-aastasel ilmumisel. Mida saate meile tänase ilmumise kohta öelda? Olen seda juba sageli öelnud: Madonnat võib näha tuhandeid kordi, aga kui ta ilmub, siis minu jaoks on see justkui esimene kord. Tegelikult tunnete alati suurt rõõmu, armastust, turvalisust ja armu. See on täpselt see, mida võib näha Tema silmis, kui ma teda ilmumise ajal jälgin. Ilmumise ajal jälgib Madonna kõiki kohalviibivaid inimesi, igaüks eraldi. Mõnikord, kui ta kellelegi otsa vaatab, näen tema silmis valu, mõnikord rõõmu, mõnikord rahulikkust, mõnikord kurbust. Kõik see paneb mind mõistma, et Ta elab koos iga üksiku inimesega, kes on kohal, ja jagab nende rõõmu, valu või kannatusi.

Eile ilmumise ajal oli see imeline. Ma põlvitasin ja palvetasin koos teiste kohalviibivate palveränduritega. Ma nägin neid, kuulsin nende palvet. Kui saabus Jumalaema ilmumise hetk, olid mu aistingud nii tugevad, et teadsin, et see on hetk, mil ta tuleb.

Kui Jumalaema poleks sel hetkel saabunud, oleksin ma plahvatanud, mu emotsioonid olid nii tugevad. Kui Madonna ilmub, kaob kõik muu. Siis pole minu jaoks enam palverändureid, pole enam kohta, kus ma ilmumist ootasin, kõik muutub siniseks nagu taevas ja Ta on tähtsam kui kõik.

Madonnal oli nagu alati seljas hall kleit ja valge loor. Ja jumal tänatud, et ta ei olnud kurb. Üldiselt on peaaegu alati kurb, kui mul on ilmumine kuu 2. päeval.

Seekord oli ta õnnelik. Ma ei saa öelda, et ta oli liiga õnnelik ja naeris. Aga ma tänan Jumalat, sest tema silmis polnud seda valu, kurbust ega isegi pisaraid. Tal oli emalik ilme ja tundus, et ta tahab meid kuidagi oma südamega, armastuse ja naeratusega mõista anda, mida ta meilt tahab. Ta andis mulle sõnumi ja ma esitasin talle veel paar küsimust rasketes elusituatsioonides olevate inimeste kohta. Ta vastas mu küsimustele. Ta õnnistas meid kõiki, nagu ta alati teeb, oma emaliku õnnistusega.

Ta kordas veel kord, et see on Tema emalik õnnistus, kuid suurim õnnistus, mida me maa peal saame, on preestri õnnistus, sest Tema Poeg õnnistab meid preestri kaudu.

Ilmumise ajal saite teate. Kuidas te seda tõlgendate?

Minu jaoks isiklikult on sõnum väga sügav.

Mul tekkis harjumus pärast iga ilmumist lugeda Roosipärja ja mõtiskleda iga sõna üle, mida Jumalaema sõnumi ajal ütles, ja igale Tema näoilmele. Kõigepealt püüan aru saada, mida Jumal tahab mulle isiklikult öelda ja alles siis mõtlen sellele, mida ta tahab minu kaudu teistele edasi anda.

Meil ei ole õigust sõnumit tõlgendada, sest igaüks peab selle üle isiklikult järele mõtlema ja mõistma, mida Jumal neile öelda tahab. Sõnum on suunatud meile kõigile, sest Jumal tahab, et me kõik seda kuuleksime ja kõik selle järgi elaksime. Viimases sõnumis, nii palju kui suutsin haarata, jäi mulle eriti silma väljend "sisemine loobumine". Mida Jumalaema meile sellega öelda tahab? Arvan, et seda pole raske mõista ja arvan, et sisemine loobumine pole vajalik ainult paastuajal, vaid kogu meie elu peaks olema sisemine loobumine.

Jumalaema ei küsi meilt midagi, mida me ei suudaks saavutada. Usun, et sisemine lahtiütlemine tähendab hea Jumala ja Jeesuse seadmist oma südames ja perekonnas esikohale. Kui Jumal ja Jeesus võtavad esikoha, on meil kõik olemas, sest meil on tõeline rahu, mida ainult nemad saavad meile anda.

Sõnumis ütleb Jumalaema ka, et tee sisemise loobumiseni kulgeb armastuse kaudu. Mida tähendab armastus? Minu jaoks tähendab see seda, et me peame ära tundma Jeesuse igas mehes, keda kohtame ja tunneme, ning et me peame teda sellisena armastama, mitte tema üle kohut mõistma ega kritiseerima: tegelikult ei saa me võtta Jumala asju enda kätte, sest mõistame inimeste üle kohut täiesti teistmoodi. Jumal mõistab inimeste üle kohut armastuse järgi ja teab, mis on inimese südames, aga meie ei saa teada. Siis räägib Jumalaema paastumisest. Ka teie teate sõnumitest, kui oluline on Jumalaema jaoks kolmapäeval ja reedel paastumine leiva ja veega. Paastumine peaks olema meie elu. Kuid ta mõistab meid ja ütleb meile kõigile, et palve kaudu mõistame, millise ohvri saame paastu asemel tuua. Neile, kes pole kunagi paastunud, soovitan teha seda, mida Jumalaema tegi koos meiega, kui ilmutused algasid. Kui ta Medjugorjesse ilmus, ei palunud ta meil kohe kolmapäeviti ja reedeti leiva ja vee peal paastuda, vaid kõigepealt rääkis ta meile reedese paastumise tähendusest ja initsieeris meid kord nädalas paastuma ja et on reedel. Alles hiljem, teatud aja möödudes, lisas ta, et ka kolmapäeviti pidime leiva ja vee peal paastuma.

Lisaks tõstab Jumalaema sõnumis esile palve. Mida peaks palve meie jaoks tähendama? Palve peaks olema meie igapäevane dialoog Jumalaga, meie pidev kontakt. Kuidas ma saan öelda, et armastan kedagi, kes on minu jaoks oluline ja kes on mu südames esikohal, kui ma temaga kunagi ei räägi?

Seetõttu ei tohiks palve olla koorem, vaid lihtsalt hingepuhkus ja osadus lähedasega.

Lõpus rääkis Jumalaema headest tegudest. Usun, et paastumine, palve ja armastus viivad meid headele tegudele. Jumalaema on meid alati õhutanud neid häid tegusid tegema ja soovib, et näitaksime, et oleme kristlased, usklikud ning jagame teiste valu ja kannatusi. Peame andma midagi südamest ja mitte seda, mida me enam ei vaja, vaid just seda, mida me tõeliselt vajame, ihaldame ja armastame sügavalt. Selles peitub meie kui kristlaste suurus. Ja just see tee viib meid sisemise loobumiseni.

Ta ütleb ka, et me mõistame selle aja märke, milles elame, ja lisab ka, et hakkame sellest rääkima. Mida see võib tähendada, et me räägime märkidest? Meie, kristlased, oleme kuidagi õppinud ära selle, mida Jeesus ütles: teie JAH olgu JAH ja EI EI. Nii et ka mina küsin nüüd endalt, mida tähendab Jumal Jumalaema kaudu, kui ta ütleb: kas sa mõistad märke ja hakkad neist rääkima?

Võib-olla on kätte jõudnud erakordne aeg ja me peame oma usust tunnistama, kuid mitte andma inimestele nõu, mida nad peaksid tegema. Kõik oskavad hästi rääkida. Ma mõtlen sellele, kui tähtis on rääkida läbi oma elu, elada Jumalaema sõnumite järgi, elada koos Jumalaga iga päev.

Ma mõtlen selle üle, kui oluline on tõsta häält heade asjade poolt ja halbade asjade vastu ning mõista, et see peab olema meie kõneviis. Ja ma arvan, et Jumalaema pidas seda silmas, kui ütles: see on koht, kuhu ma tahan teid viia.

Lõpetuseks ütles ta: "Aitäh, et mind jälgisite!" Tavaliselt ütleb Jumalaema: "Tänan, et vastasite minu kutsele!" Kuid seekord ütles ta: "Aitäh, et mind jälgisite"! See tähendab, et me peame veel palju palvetama, et saaksime aru igast sõnast, mida Jumalaema tahtis meile öelda. Jumalaema ei öelnud: "Kallis Mirjana, ma annan teile sõnumi", vaid "Kallid lapsed". Ma ütlen alati, et madonna jaoks pole ma rohkem väärt kui ükski teine ​​teist, sest ema jaoks pole privilegeeritud last. Me kõik oleme Tema lapsed, keda Ta valib erinevateks missioonideks. Nüüd on küsimus selles, kui sageli oleme valmis käima Jumalaema teed, millele Ta meid kõiki ühtemoodi kutsub. Ja see on isiklik vastutus.

Mirjana, sa olid esimeste visionääride seas, kes Madonnat nägi. Tähistame Tema kohaloleku 25. aastat. Millisena näete ennast nägijana 25 aasta pärast?

Kui ma praegu tagasi vaatan ja näen, et 25 aastat on möödas, tundub, et see oli eile. Ma ei suuda uskuda, et sellest on nii kaua aega möödas. Ilmutuste esimestel päevadel tundsin end väga imelikult ja vastuseta küsimusi oli sadu. Elasime siis Sarajevos. See oli kommunismiaeg ja hirmust ei rääkinud mu vanemad eriti usust, kuigi me praktiseerisime seda. Käisime igal pühapäeval missal ja lugesime perega igal õhtul Roosipärja ja muid palveid.

Kui Jumalaema mulle ilmus, ei teadnud ma, kas olen elus või surnud. Tundsin end rohkem taevas kui maa peal. Tegin oma rutiinseid töid, kuid mu mõtted olid alati taevas kalli Madonnaga. Palusin, et Jumal annaks mulle mõista, kas on võimalik, et ma tõesti nägin Madonnat ja kogesin seda kõike tõeliselt. Mäletan, et mõtlesin siis, kui ilus oleks, kui mu elu võimalikult kiiresti lõppeks ja saaksin olla Jumalaemaga. Tegelikult tahtsin elada rohkem oma ideede maailmas kui tegelikkuses. Minu lemmik asi oli olla vait ja mõelda. Ja nii mõtisklesin päeva jooksul vaikides kõige üle, mis puudutas kohtumist Madonnaga. Siis aja möödudes ja meie kalli Ema abiga sain selle kõigega tuttavaks. Jumalaema aitas mul kõike mõista ja vastu võtta. See aitas mul ka teisi inimesi aidata, nii et ka nemad said aru. Ja nii möödus 25 aastat kiiresti.

Nende 25 aasta jooksul on Jumalaema jäänud alati samaks ja tal on oma projekt ellu viia. Jumalaema ütles 16. aastapäeval: „Olen ​​teiega olnud 16 aastat. See näitab teile, kui väga Jumal teid armastab." Seega võime nende 25 aasta jooksul tõeliselt näha, kui väga Jumal meid armastab ja kui kaua Ta saadab meile oma Ema, et aidata meil mõista ja järgida õiget teed.

Minu jaoks on iga kohtumine Madonnaga justkui esimene kord, nii et ma ei saa öelda: "Kõik on normaalne". See pole kunagi normaalne, kuid see on suurepärane emotsioon.

Allikas: Medjugorje, kutse palvele, Maarja Rahukuninganna n. 68