Uues Testamendis nutab Jeesus 3 korda, see on siis ja tähendus

Sisse Uus Testament on ainult kolm korda, kui Jeesus nutab.

JEESUS HÕLMAB PÄRAST, KUI NÄGANUD ARMASTUSTE ÄEVUST

32 Seepärast, kui Maarja jõudis sinna, kus Jeesus oli, heitis teda nähes ta jalgade ette ja ütles: "Issand, kui sa oleksid siin olnud, poleks mu vend surnud!" 33 Siis kui Jeesus nägi teda nutmas ja ka temaga tulnud juudid nutsid, oli ta sügavalt liigutatud, murelik ja ütles: 34 "Kuhu sa ta oled pannud?" Nad ütlesid talle: "Issand, tule vaatama!" 35 Jeesus puhkes nutma. 36 Siis juudid ütlesid: "Vaata, kuidas ta teda armastas!" (Johannese 11: 32–26)

Selles osas on Jeesus liigutatud pärast seda, kui on näinud neid, keda ta armastab, nutma ja pärast Laatsaruse, kalli sõbra, haua nägemist. See peaks meile meelde tuletama armastust, mida Jumal tunneb meie, tema poegade ja tütarde vastu, ning kui palju on tal valus näha meid kannatamas. Jeesus näitab tõelist kaastunnet ja kannatab koos oma sõpradega, nuttes nii raske stseeni silmist. Pimeduses on aga valgust ja Jeesus muudab valupisarad rõõmupisarateks, kui ta Laatsaruse surnuist üles äratab.

JEESUS HÜLGIB, KUI NÄEB inimkonna patte

34 „Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes tapavad prohveteid ja viskavad kivisse neid, kes sinu juurde on saadetud, kui palju kordi olen ma tahtnud teie lapsi koguda nagu haudmeline kana tiibade alla ja te ei tahtnud! (Luuka 13:34)

41 Kui ta oli lähedal, linna nähes nuttis ta selle üle, öeldes: 42 „Kui te ka täna mõistaksite rahuteed. Kuid nüüd on see teie silmade eest varjatud. (Luuka 19: 41–42)

Jeesus näeb Jeruusalemma linna ja nutab. Seda seetõttu, et ta näeb mineviku ja tuleviku patte ning see murrab tema südame. Armastava isana vihkab Jumal, et näeme, kuidas me talle selja pöörame, ja soovib tungivalt meid hoida. Kuid me lükkame selle kallistuse tagasi ja läheme oma teed. Meie patud ajavad Jeesuse nutma, kuid hea uudis on see, et Jeesus on alati meid tervitamas ja teeb seda avasüli.

JEESUS KÜSITAB ENNE RISTIMIST AEDAS

Oma maise elu päevil pakkus ta valjete hüüete ja pisaratega palveid ja palveid Jumalale, kes suutis ta surmast päästa, ning tema täieliku hülgamise kaudu teda kuulati. Kuigi ta oli Poeg, õppis ta kuuletust sellest, mida ta kannatas, ja muutis täiuslikuks igavese päästmise põhjuseks kõigile, kes talle kuuletuvad. (Heebrealastele 5: 0)

Sel juhul on pisarad seotud eheda palvega, mida Jumal kuuleb. Kuigi palve ajal pole alati vaja nutta, toob see siiski esile asjaolu, et Jumal soovib "kahetsevat südant". Ta soovib, et meie palved väljendaksid seda, kes me oleme, mitte ainult midagi pinnalt. Teisisõnu peaks palve hõlmama kogu meie olemust, võimaldades seeläbi Jumalal siseneda meie elu igasse aspekti.