“Isa, kas sa usud igavesse ellu?” Liigutav küsimus tütrelt isale, kes on suremas
See on tunnistus Saratüdruk, kes on vähi tõttu kaotanud mõlemad vanemad, kuid on leidnud usu kannatustesse.
Täna räägib Sara loo Fausto ja Fiorella meeles pidada vanemaid ja anda tunnistust usust ja armastusest. aasta toimetus Aleteia ta sai tüdrukult meili ja vastas liigutatult žestile, et saab jagada nii intiimset ja väärtuslikku lugu.
Saaral on 30 aastat ja on teine kolmest lapsest. Elus on ta postikandja. Tema vanemaid kutsuti Faustoks ja Fiorellaks ning nad abiellusid igaveses linnas, kui ta oli vaid 23-aastane. Aasta hiljem sündis neil tüdruk, merevaik, kes kahjuks suri 4-kuuselt geneetilise väärarengu tõttu. Hiljem oli neil rõõm sünnitust näha Sara Ta on tema vend Alessio.
Sara vanemad olid pärit kristlikest perekondadest, kuid ei olnud kristlased. Kirikus käidi ainult pühadel või pidustustel. Kuid Jumal ei võta seda oma kadunud lammaste peale, Jumal on armuline ja on kutsunud nad enda juurde läbi nende ema haiguse.
Fiorella haigus
Sisse 2001 Fiorella avastab, et tal on a pahaloomuline ajukasvaja mis oleks andnud talle vaid paar kuud elada. Uudisest murtud perekond langeb meeleheitesse. Sel pimedal perioodil kutsuvad mõned sõbrad Sara vanemaid kirikusse katehheesi kuulama. Skepsist hoolimata otsustasid nad osaleda ja alustasid sealt oma vaimset teekonda.
Aeg läks ja Fiorella püüdis aru saada, kas on lootust ellu jääda. Kuid kahjuks oli kasvaja operatsioonivõimetu. Kuigi enamik arste eitas talle operatsiooni, õnnestus Faustol leida Põhja-Itaaliast arst, kes oleks valmis teda opereerima. See sekkumine andis Fiorellale ka teisi 15 aastat elust. Jumal oli vastu võtnud palve näha oma laste kasvamist ja pärast operatsiooni ei lõpetanud ta kirikus käimist.
Sisse 2014 Fiorella suri. Tema matused olid suureks pidustuseks, et tänada Jumalat ja kirikut toetuse ja armastuse eest, mida talle kogu tema haiguse vältel osutati.
Sisse 2019 anche Hiilgus kahjuks avastab ta, et tal on a käärsoolevähi. Vaatamata sekkumistele ja ravile arenes haigus kiiresti ning selleks ajaks, kui metastaasid olid kogu kehasse tunginud, oli mehel jäänud elada vaid paar nädalat. Saral oli raske ülesanne oma isaga teatada, et ta elab veel paar päeva. Nii et talle lähenedes ütles ta: "Isa, kas sa usud igavesse ellu?". Sel hetkel oli mees kõigest aru saanud ja kinnitas kindlalt, et usub seda sügavalt.
Inimese viimastel elupäevadel palvetasid isa ja tütar koos ja seisid koos hüvastijätu ees 2021. aasta mai.
Selle tunnistusega loodab Sara anda julgust kõigile neile, kes tunnevad end eluraskusest muserdatuna, ja meelde tuletada, et nad ei ole üksi, Jumal on alati nendega.